Jutustus düstoopsest tulevikust, kus meelelahutuse ainsaks vormiks on kommertsreklaam. Jõhker ja ebainimlik maailm. kus tõelisel loojal kohta pole. Alguses tundus, et tegu on jälle sellise Ray Bradbury stiilis ebausutava ühiskonnakriitikaga, aga ei! Jutus on olemas ilmselge inimlik mõõde ning hulgaliselt pooltoone, lisaks muule ka üsna seikluslik sisu.
Lugu ongi sellest kuidas tõeline muusika maailma tagasi tuleb. Mulle kui paadunud muusikafännile avaldas see jutt ikka tohutult muljet, sest ega meiegi maailm ju parem pole... kommertsreklaami (sellisel kujul nagu jutus) asendavad lihtsalt muusikakanalid teles ja raadiojaamad... õnneks on meie ühiskonnas veel olemas alternatiivi!
Sekundaarkirjandus on pidevalt rõhutanud Lloyd Biggle, Jr.-i ja muusika suhteid, sidemetele kaunite kunstidega viitavad ka paljude autori teoste pealkirjad. Väga hea lugu!