Järjekordne väga zhanriteadlik, hästi kirjutatud ja põnev, kuid ilma igasuguse originaalsuseta lugu.
Nii ulmes kui muus kirjanduses näib eksisteerivat kaks põlvkondade süsteemi. Esimese moodustavad loojate põlvkonnad (näiteks Verne, Wells, Clarke, Aldiss jne). Teise moodustavad järgijate põlvkonnad, kes eelnimetatutel sabas roomavad ja nende jalajälgi suudlevad. Brown näib kuuluvat Clarke`i jt. harraste järgijate omasse.
Tänapäeval on zhanriteadlikkus, puhtstilistiline sujuvus ja sõna valdamine saanud juba massikaubaks - ja üha sagedamini tekib põhjust rõhutada, et ainult sellest ei piisa...