"Vahejaama" pean ma omas võtmes pea täiuslikuks ulmejutuks, "Paadimees" kahjuks nii tugev ei tundunud. Kui maakeeleski olemasolev jutt räägib kooliõpetaja Jeffrey Morrow traagiliste armastuste loo, siis "Paadimees" omakorda lahkab Range Roveriga oma "surnute ülevedaja" tööd tegeva Richard Lincolni inimsuhete sasipundart. Lincoln on üks neist inimestest, kes kõik surnud inimesed kiiresti Vahejaama elluäratamisele peab viima.
Minnes vastu ööd ja lumetormi taas järjekordset surnut ära viima, külastab teda ootamatult tütar, peagi selgub, et naine, kellest Lincoln juba mõnda aega lahus on elanud ja vihanud, on samuti surnud... Novelli lõpus seisab lugeja aga hoopis huvitava dilemma ees.
Mulle see dilemma eriti ei istunud, mistap loole "nõrga nelja" hindeks panengi. Küll aga valmistas meeldiva elamuse uuesti kokku puutumine selle talvise ja (eelkõige) inimsuhete mõttes jäätunud ja pragunenud lumise Põhja-Inglismaaga. Maastikega, mida ehivad Kethani-tulnukate haigettegevalt kaunid ja kohutava kingitusega varustatud voolujoonelised Vahejaamad.