Igatahes käib see väga tabavalt selle üsna värske lühiromaani kohta. Eelmärkusena veel seda, et Inglismaal sündinud Brown läks ka ise üsna noores eas (14-aastasena) Austraaliasse - kus ta tõesti üsna karmi elu nägi, mille kohta teine britt David S. Garnett on naljatlemisi öelnud, et Brown naases sealt pärast seda, kui oli oma aja ära istunud... Et siis vihje sunnitöö ja selle suure saare seostele.
Ka käesolev lühiromaan jutustab loo miskist 16-aastasest noorukist, kes on pärast oma ema surma reisinud Maalt Tartaruse nimelisele planeedile. Otsima jälgi oma isast. Tartaruse sarja jutte on Brownil tegelt veel 7 ja millalgi peaks ka nende kogu ilmuma. Tartarus on suurim planeet tähe ümber, mis miski saja aasta pärast peaks noovaks kätte minema. Et siis sari kujutab, kuidas see elu seal sellisel üsna dekadentsel ajal käib.
"Saatus Tartarusel" on selline parajalt ideaalne lühiromaan - suht napi mahuga on autor suutnud maalida erakordselt värvika ja detailse pildi sellest eksootilisest maailmast. Loos on sellist softi madinat, tagaajamisi, kummalisi rasse, muudetud inimesi, omapäraseid vee-õhulaevu, kena puänt, mis nipilt-napilt (aga siiski) suudab olla mittebanaalne. Noh, mulle oli see meeldiv üllatus, kuna just seda banaalset varianti ma kartsin...
Sinclair Singeri nimeline minajutustaja satub oma isa otsingutel igat sorti seiklustesse, aitab päästa kurikaelte käest Sõnumitooja-nimelise kaunitari, kellesse ka armub ning lõpuks leiab ka oma isa. Õigemine küll mitte päris...
Meenutas meeldivalt Robert Louis Stevensoni "Röövitud"-"Catriona" diloogiat. Oli üsna mitu otsest allusiooni ja paralleeli tolle sarja ja tolle peategelase David Balfouri juhtumustega. Noh, RLS ja kõnealune teos nagu üsna suured lemmikud. Ja on seda ka Brown umbes viie loetud teksti põhjal.
Soovitan igatahes soojalt. Taaskord näide värvikast ja hoogsast moodsast briti ulmest!