Stoori kokkuvõtte tegi Hargla juba ära. Ning sellega, et tegu oli esimese kahe kolmandiku ulatuses mõnuga loetava raamatuga, olen ma ka täiesti nõus. Muidugi oli Herbert teatud mõttes sealgi stampides kinni, aga seda võis hea tahtmise juures ignoreerida. Kui tegemist on paha naiskangelase ja hea naiskangelasega, siis arvake ära, kumb neist oli ronkmustade lokkide ning veripunaste huultega mustlaselaadne taltsutamatu olevus (kes on muuseas ka oma majapidamise hooletusse jätnud (sic!)), ja kumb blondide kiharate ja (pigem) siniste silmadega just-like-his-own-dear-mother lapsnaine? Pole vist raske arvata. Samas, kuidagi nunnu mõelda, et esmakirjeldatu on autori arvates erakordselt hirmuäratav olend. Hmm - burn, witch, burn, ja õige ka, matriarhaat eksisteerib tänapäeval ju vaid kohati ja kokkuleppeliselt. Aga las see jääb, ega kõik ei peagi lohedega võitlema... Igatahes, peale Gardeneri "Sõrmuste isandate valdustes" raamatuid tundus täitsa värskendav taaskord lugeda maailmast, kus elutsevad tavalevinud ettekujutusele vastavad haldjad, härjapõlvlased, piksid ja muud säärased. Lugu oskab Herbert päris muhedalt vesta, tegelased olid mõningasest stereotüüpsusest hoolimata elavad ning juhtumised vana mõisa metsas ja sealses suvemajas olid mõnusalt kaasaelatavad. Kuni...
Esiteks keris tempo, mis esimestes peatükkides oli pigem liigagi aeglane, ennast viimases kolmandikus üles, nagu oleks autoril lõpuga hirmus kiire hakanud. Teiseks tundus see lõpp nii lollakalt lavastatud, et võttis raamatu muidu heast hindest mitu punkti maha. Sellist asja ei ole olemas, et muidu intelligentsed pahad korraldavad oma pahategemise finaali sellisena, et mõnel heal pruugib vaid, hing paelaga kaelas, ennast kohale lohistada, tohutu jõupingutusega oma kohalejooksmisest äärmuslikult kurnatud keha paarist trepist üles vinnata ja "võita iseennast/iseenese kõige suurem hirm" (sellest finaalülesandest suuremat stampi lõpulahingu vormistamiseks pole fantaasia-ja õuduskirjanduses vist enam olemaski), ning teha seda muidugi täiesti ebareaalsel tasandil, noh, nagu "kuulates oma sisemist häält" ja keskendudes sellele, et "they cannot hurt me", ja korraga käib klõps ja ongi kogu pahategu nässus täiega. Ainus, mis pahalastel täielikust enesehävitussoovist puudu jäi, oli oma käega allkirjastatud kutse saatmine mõnele vähe kabedama tervisega ja rohkem metsajooksu harrastanud heale. No tõesti.
Mõisaomanikku hoiti ju ainult nõia enda antud toonikutega üldse elus - seda rõhutati korduvalt. Milleks oli nõial korraga vaja sama vanamehe tapmiseks korraldada ebatõenäolise tulemusega erakordselt teatraalne tseremoonia, mis kogu maakonna ilmastiku tuksi keerab ja kõikide tähelepanu lossile tõmbab? Oleks võinud talle ju lihtsalt enam mitte neid elushoidvaid toonikuid anda. Aga ei, selle asemel oli tarvis midagi nii mõttetut ja kärarikast korraldada. Rääkimata sellest, et kui nõid nii väga seda hinge vaakuvat vanainimest oma kätega maha tappa tahtis - siis selleks oli tal ometigi olemas mürk, mis "ei jäta mingit jälge" ja mida "ei ole võimalik temaga seostada". Rääkimata sellest, et tal on plaanitava ohvri hooldajana nagu suhteliselt lihtne seda kasutada. Aga ei, ta korraldab jabura tseremoonia, hoides siiski kõnealust mürki haigega samas toas, nii et see sobival hetkel hoopis _asitõendiks_ osutub. Ja nii käitub siis see "nutikaks" ja "kavalaks" tituleeritud paha? Ainus põhjus, miks ta pidi nii tegema, on see, et autoril lõppes võimalikult dramaatiliste efektidega happy endi lavastamisel mõistus otsa. Julgen oletada, et kriminulle Herbert ei kirjuta, ja kui ta seda teeb, siis läheb raamatus keegi sobival ajal "hulluks", et tegelase jaburat teguviisi oleks võimalik lugejale kuidagigi põhjendada.
Kui maha istuda ja veidigi mõtelda, siis oli kurjal nõial (irw) olemasolevate andmete alusel vähemalt 3 täiesti lollikindlat, puhast ja käratut meetodit oma tahtmist saada. Mingit tsirkust succubuse, ämblike ja äikesetormiga (!) poleks üldse pidanud korraldama. Ja seda, et kaval ja nutikas nõid, kui ta seda kord juba olema peab, oma ohvri kohe alguses niiviisi jõuga peale lennates ettevaatusele äratab, on samuti raske uskuda. Kui autor oleks öelnud, et tegemist on vaimselt ebastabiilse ning mitte just liiga taibuka pahalasega, oleks tema teguviis olnud pädevam, kuid siis polnuks ju seda dramaatikat ja kasvavat pinget? ;)
Ja seda, miks pidi nõid vaese terapeudi peategelase majas ära vägistama, on raske pidada millegi muu süüks, kui vast ehk selle, et seksistseene rohkem saaks. Sest et nõia _strateegiaga_ (eeldame ju siiski, et kavala ja nutika pahana tal ikka oli mingi strateegia) ei läinud see sugugi kokku. Meesterahva äravõrgutamiseks ei ole isegi fantaasiakirjanduses vist kõige tõhusam viis ta elamine segi keerata ja kõikjale jätta vereloike, rääkimata teise naise aluspesust. Ohjah...
Ahh... kolme veab välja küll. Mõistusele see raamat kyll midagi juurde ei anna, kui asja huumoriga võtta, siis ehk ei võta midagi ära ka. Ja alguses oli päris paljutõotav.
