Rivers tutvub Poggsi perekonnaga - tema tütre Diana ja tema laste, lapsendatud Rumeenia orbude Joshi ja Evaga. Lapsed omavad seletamatuid võimeid, oskavad katastroofe ette ennustada ning on unenägudes kogenud mingi kurja nõia ahistamist. Hakkab hargenma lugu, milles Rivers peab selgusele jõudma laste saladuses, enda ja nende ühenduses salapäraste jõududega, mis ühest küljest nagu hävitaksid Maad, teisalt aga justkui osundaksid millelegi.
Kõlab palju huvitavamalt, kui tegelikult on. Pisut paratemaatikat, õudust ja sf’i on kokku keeratud, süzhee ise aga täiesti trafaretne ning umbes poole romaani peal selge, et edasilugemine ajaraisk. Herbert pole siin päris enda mängumaal. Romaani sõnum - milles ju tegelikult midagi uut pole - on küll mõistlik. Ent kirja on see asi saanud igavalt. Kirjanik demonsteerib siin küll oskust hästi olukordi kirjeldada ja tegevussse sisse elada... mingi olulisem üldplaan ja põnevalt, etteaimamatumalt hargnev süzhee jääb siiski puudu. Tugeva ja terve sõnumi eest ebarahuldavat hinnet siiski ei anna; “kolmelt” kriipsutab miinuse tagant see, et kõige jälgimad ja negatiivsemad tegelased on raamatus neegrid. Peategelane lööb isegi ühe slummibandiidi “laia nina veelgi laiemaks”. Aga esimeseks Herberti romaaniks ma seda ei soovitaks. Üldse ei soovitaks.