Eelmine maja perenaine oli üksildane manamammi, keda ümbruskonnaks ravitsejaks peeti. Tema surma asjaolud olid aga üksjagu võikad. Naabruses pesitseb mingi sekt – Sünergistid – kellega alguses suhted äärmiselt sõbralikeks kujunevad. Tasapisi hakkab end ilmutama aga ka Maagia tumedam pool. Idüll hakkab kujunema luupainajaks.
Mida edasi, seda jõhkramaks ja põnevamaks lugu kisub; noored küll hoomavad, et päris normaalsed asjad majas ei ole, kuid ei suuda leida ka seletusi. Tundub, et tüdruk Midge on kuidagi maja või siis surnud vanammmi poolt välja valitud ning ka Sünergistid ilmutavad tema suhtes huvi. Sektandid meelitavad Midge võimalusega kõneleda oma surnud vanematega. Siin viskab Mike’ile kopa ette.
Üks Herberti parimaid romaane. Lahendusosas ei puudu originaalsed ideed, mis loomulikult kõik kenasti süzheega seostatud. Lahtisi otsi muidugi jääb, no aga ega siis kogu Maagiat ei saa ära seletada. Mis mind Herberti juures eriliselt võlub, on oskus standartsetes olukordades vältida klisheesid ja köita ning panna lugeja õudust tundma ilma talle haiget tegemata. Just viimane tõik eristab teda minu meelest Stepen Kingist… Jah, see pole mingi süvakirjandus, ent kindlasti ka mitte kollane õudusseep (Saul; meedia). Tegu on kõrgel kunstilisel tasemel teostatud meelelahutusega, milles sügavamad plaanid aga kindlasti sees. Mis puutub konkreetselt õudusesse, siis ka üsna paksu ja paljukannatanud nahaga lugeja võib Herbert õhku ahmima panna.
Jätkuvalt soovitan.