David Ashi sarja (seni) teine osa. Esimeses - "Haunted" mäletatavasti kohtus see uurija oma surnud õe ja teiste tontidega, kes teda hullutasid. Nüüd saab Ash väljakutse piktoresksesse kolkakülla Sleathi; sealgi kummitab.
Kutsujaks kohaliku vikaari kaunitarist tütar Grace. Ajendiks hiljuti vannis uppunud poiss, kes surmajärgselt ema külastab. Ema on hullumise äärel, sest ta kogeb, et ka kummitust võib kummitada. Tema endine vihatud abikaasa, kes tulekahjus hirmsal kombel surma sai, on samuti tagasi. Ja kummitab oma surnud poega...
See on loomulikult alles algus; meil ei anta kahelda, et õudused Sleathis on alles algamas. David ja Grace avastavad et nende vahel eksisteerib teatav paranormaalne side - neil mõlemil on teatavad meediumivõimed. Sleathis juhtuvad hirmsad mõrvad; kõik elanikud hakkavad nägema surnuid. Sleathi minevik peidab endas kohutavaid saladusi ja nende võtmed näikse olevat vikaar Lockwoodi vanas elamus. Nüüd on see tühi, ent sajandeid on seal elanud Lockwoodide sugu, milles nii mõnedki kurikaelad.
Vahepeal kisub romaan nagu veidi tuimaks, ent poolepealt keerab Herbert vindi põhja; ei mingit halastust ei tunta lugeja vastu. Kui Herbert õudust kirjutab, võib kindel olla, et ta läheb lõpuni välja, muutub väga jõhkraks, räigeks ning võikaks.
Sõnaga, Sleath asub ka teatavas erilises energeetilises paigas, ning oma pika paikse mineviku tõttu on kõik külaelanikud minevikuga seotud. Gracei ja Ashi side katalüseerib energiat veelgi...ja siis nad tulevad!
Sleathi tõttab ka üks iirlane Phlegan, keda tavaliselt nähakse igasugu katastroofipaikades enne õnnetust hoiatamas. Tavaliselt jääb ta hiljaks, ning ega ka Sleathis tal palju teha pole. Ei toimu just massimõrva, ent kerged pole need päevad kellelegi. Sleath peaks maksma oma mineviku pattude eest. Vanade kirikuraamatute uurimene paljastab lõpuks saladused.
Hinne? Kaalusin nelja-viie vahel, kuna ei jõudnud päris kohale Ashi roll kogu loos. Ta on paras äpu, kes tegelikult midagi ei selgita ega uuri; põeb rohkem. Tegelikult vist selles iva ongi - nende jõudude ja mineviku viirastuste vastu on kõik võimetud. Inimene on jõuetu.
Ash ja Phlegan maksavad ränka hinda; Grace oma eluga - temagi on ju Lockwood. nad ei suuda midagi teha, ainult jälgida, kui minevik kätte maksab. Jah, kõike ei seletata ka lõpuni lahti...nii et jääb "viis".
Herberti tugevus seisneb mõjusate piltide toomises, tema proosa on jõuline ja värvikas, keelekasutus rikas ning elav. Iseäraslise naudinguga kirjeldab autor kõiksuguseid õudusi - nõrgemanärvilisel ei soovitata. Kusagilt ridade atagant aimdub sügav traagika - raamatus pole mitte ühtegi õnnelikku inimest. Ka Grace`i ja Davidi kirglikud armastusehetked on üürikesed, saadetud kohutavast eelaimdusest.
Herbert on kahtlemata üks sajandi suurimaid õudusmeistreid; nähtus mida annuaalsete antoloogiate koostajad eirata ei saa...kuigi jutte ei taha Herbert eriti kirjuta - vaid mõne üksiku on ta teinud. Stephen Jones otsustas sestap oma 2000.a. Best New Horroris avaldada Herberti viimase romaani "Others" proloogi.
Kutsujaks kohaliku vikaari kaunitarist tütar Grace. Ajendiks hiljuti vannis uppunud poiss, kes surmajärgselt ema külastab. Ema on hullumise äärel, sest ta kogeb, et ka kummitust võib kummitada. Tema endine vihatud abikaasa, kes tulekahjus hirmsal kombel surma sai, on samuti tagasi. Ja kummitab oma surnud poega...
See on loomulikult alles algus; meil ei anta kahelda, et õudused Sleathis on alles algamas. David ja Grace avastavad et nende vahel eksisteerib teatav paranormaalne side - neil mõlemil on teatavad meediumivõimed. Sleathis juhtuvad hirmsad mõrvad; kõik elanikud hakkavad nägema surnuid. Sleathi minevik peidab endas kohutavaid saladusi ja nende võtmed näikse olevat vikaar Lockwoodi vanas elamus. Nüüd on see tühi, ent sajandeid on seal elanud Lockwoodide sugu, milles nii mõnedki kurikaelad.
Vahepeal kisub romaan nagu veidi tuimaks, ent poolepealt keerab Herbert vindi põhja; ei mingit halastust ei tunta lugeja vastu. Kui Herbert õudust kirjutab, võib kindel olla, et ta läheb lõpuni välja, muutub väga jõhkraks, räigeks ning võikaks.
Sõnaga, Sleath asub ka teatavas erilises energeetilises paigas, ning oma pika paikse mineviku tõttu on kõik külaelanikud minevikuga seotud. Gracei ja Ashi side katalüseerib energiat veelgi...ja siis nad tulevad!
Sleathi tõttab ka üks iirlane Phlegan, keda tavaliselt nähakse igasugu katastroofipaikades enne õnnetust hoiatamas. Tavaliselt jääb ta hiljaks, ning ega ka Sleathis tal palju teha pole. Ei toimu just massimõrva, ent kerged pole need päevad kellelegi. Sleath peaks maksma oma mineviku pattude eest. Vanade kirikuraamatute uurimene paljastab lõpuks saladused.
Hinne? Kaalusin nelja-viie vahel, kuna ei jõudnud päris kohale Ashi roll kogu loos. Ta on paras äpu, kes tegelikult midagi ei selgita ega uuri; põeb rohkem. Tegelikult vist selles iva ongi - nende jõudude ja mineviku viirastuste vastu on kõik võimetud. Inimene on jõuetu.
Ash ja Phlegan maksavad ränka hinda; Grace oma eluga - temagi on ju Lockwood. nad ei suuda midagi teha, ainult jälgida, kui minevik kätte maksab. Jah, kõike ei seletata ka lõpuni lahti...nii et jääb "viis".
Herberti tugevus seisneb mõjusate piltide toomises, tema proosa on jõuline ja värvikas, keelekasutus rikas ning elav. Iseäraslise naudinguga kirjeldab autor kõiksuguseid õudusi - nõrgemanärvilisel ei soovitata. Kusagilt ridade atagant aimdub sügav traagika - raamatus pole mitte ühtegi õnnelikku inimest. Ka Grace`i ja Davidi kirglikud armastusehetked on üürikesed, saadetud kohutavast eelaimdusest.
Herbert on kahtlemata üks sajandi suurimaid õudusmeistreid; nähtus mida annuaalsete antoloogiate koostajad eirata ei saa...kuigi jutte ei taha Herbert eriti kirjuta - vaid mõne üksiku on ta teinud. Stephen Jones otsustas sestap oma 2000.a. Best New Horroris avaldada Herberti viimase romaani "Others" proloogi.