Endise Mossadi ja Briti luure kaastöötajal, nüüdsel eradetektiivil Harry Steadmanil palutakse üles otsida Inglismaal terrorrismi mahitavat relvakaupmees Edward Ganti jälitades kadunuks jäänud Mossadi agent Baruch Kanaan. Tüdinuna iisraelaste verisest kättemaksust ja mõrvadest, Steadman keeldub, ent tema partner Molly võtab salaja ülesande endale.
Järgmisel ööl avastab Steadman Molly oma majauksele naelutatult, naise keel on suust rebitud. Seejärel palub ka Briti vastuluure Steadmanil Ganti siiski uurima hakata, tegemist võib olla põrandaaluse neonatsi salaorganisatstiooni liidriga.
Tasapisi hakkab sündmustikku sekkuma miski Püha Oda, Heilige Lance, motiiv. Relikt, millega Rooma vahisõdur surnud Kristust torkis ja mis hiljem koos Graaliga mingiks imetabaseks kultusesemeks kujunenud. Selgub, et reichsführer Himmler juhatas kunagi Thule salaseltsi, mis musta maagiat praktiseeris. Tema omaaegne kaasvõitleja Gant on nüüd Inglismaal alustamas riigipööret, mille eesmärgiks teadagi mis...
Püha Oda motiiv pärineb 13.sajandi lugulaulust, mida helilooja Wagner oma ooperis "Parcifal" kasutanud. Selgub, et Steadman vastab igati Parcifali tunnustele ja Gant tahab temaga ohverdusriituse läbi viia, kuna nii lugulaul kui Wagner edastavad minevikust tegelikult üht hoiatust... Lõpustseenides variseb loor veel nii mõneltki ajaloosaladuselt, madistatakse elustunud Himmleri muumiaga (kes suri hoopis 1963. Inglismaal jne.)
Steadman ei saa kedagi usaldada kõik eriteenistused kasutavad teda oma huvides ja peale iseenda meelekindluse ja vapruse, pole tal kellelegi loota.
Paraku on selle romaani sihtgrupiks rohkem poliitilise põneviku austajad, kui õuduslugejad. Tekst ongi hariliku põneviku musternäidis, iga järgmise peatüki skeem on etteaimatav, nagu ka reeturiteks osutujad ja lõpplahendus. Viimanegi rohkem põneviku kui horrori alla kuulub - happy end ju! Tarbetult palju on seksi- ja madinastseene.
Tuli see raamat hästi kiiresti läbi lugeda, sest poolelijäämise korral poleks edasilugemiseks motiive leidnud. Tegu hariliku kollase ajaviitekirjandusega, milles huvitavad ideed sündmustiku klisheelisuse all kannatavad. Ka kogu oma lugupidamise juures Herbertisse ei saa üle "kolme" anda.
Järgmisel ööl avastab Steadman Molly oma majauksele naelutatult, naise keel on suust rebitud. Seejärel palub ka Briti vastuluure Steadmanil Ganti siiski uurima hakata, tegemist võib olla põrandaaluse neonatsi salaorganisatstiooni liidriga.
Tasapisi hakkab sündmustikku sekkuma miski Püha Oda, Heilige Lance, motiiv. Relikt, millega Rooma vahisõdur surnud Kristust torkis ja mis hiljem koos Graaliga mingiks imetabaseks kultusesemeks kujunenud. Selgub, et reichsführer Himmler juhatas kunagi Thule salaseltsi, mis musta maagiat praktiseeris. Tema omaaegne kaasvõitleja Gant on nüüd Inglismaal alustamas riigipööret, mille eesmärgiks teadagi mis...
Püha Oda motiiv pärineb 13.sajandi lugulaulust, mida helilooja Wagner oma ooperis "Parcifal" kasutanud. Selgub, et Steadman vastab igati Parcifali tunnustele ja Gant tahab temaga ohverdusriituse läbi viia, kuna nii lugulaul kui Wagner edastavad minevikust tegelikult üht hoiatust... Lõpustseenides variseb loor veel nii mõneltki ajaloosaladuselt, madistatakse elustunud Himmleri muumiaga (kes suri hoopis 1963. Inglismaal jne.)
Steadman ei saa kedagi usaldada kõik eriteenistused kasutavad teda oma huvides ja peale iseenda meelekindluse ja vapruse, pole tal kellelegi loota.
Paraku on selle romaani sihtgrupiks rohkem poliitilise põneviku austajad, kui õuduslugejad. Tekst ongi hariliku põneviku musternäidis, iga järgmise peatüki skeem on etteaimatav, nagu ka reeturiteks osutujad ja lõpplahendus. Viimanegi rohkem põneviku kui horrori alla kuulub - happy end ju! Tarbetult palju on seksi- ja madinastseene.
Tuli see raamat hästi kiiresti läbi lugeda, sest poolelijäämise korral poleks edasilugemiseks motiive leidnud. Tegu hariliku kollase ajaviitekirjandusega, milles huvitavad ideed sündmustiku klisheelisuse all kannatavad. Ka kogu oma lugupidamise juures Herbertisse ei saa üle "kolme" anda.