Herbert on Inglise üks populaarsemaid õudusautoreid, oma kodumaal tunduvalt kuulsam, kui mujal. Proovikraamiks ostetud Sepulchre (Hauakamber) pani kirjaniku vastu suuremat huvi tundma. Mees on seda väärt!
Eliitturvafirma palgatakse kaitsma gigantse kaevanduskorporatsiooni saladuslikku kaastöötajat - Felix Kline`i. Asi väga salajane ja segane, vaid üks ihukaitsja - peategelane Liam Halloran võib Kline`i läheduses viibida. Mehe olemasolu ise on juba saladus. Egoekstsentrik Kline on miskitsorti psüühiliste võimetaga, kes suudab maagikohad kaardilt ära tunda. Firma edu põhinebki Kline`i paravõimetel. Aga Kline tunneb mingit ohtu lähenemas, sestap palgataksegi kaitse. Peagi aimab Halloran, et lugu on palju keerulisem ja mõistatuslikum. Nädalalõppu läheb Kline veetma oma maamaijja, kus kahe jordaanlasest teenri, poolakast ja ameeriklasest eraihukaitsja ning assistendiga - kaunitar Coraga. Peagi avastab Halloram end Coraga voodist, kuid saladusi aina kuhjub. Röövitakse turvafirma üks juhte, piinatakse ja tapetakse. Maja pole sugugi see, mis ta algul paistab, kuskil on seal mingi saladuslik Väravahoidja, seda valvavad shaakalid... Halloran tüütab küsimustega Kline ja vastuseks räägib Kline loo iidsetest sumeritest ja nende jumalatest.
Romaan on põnev ja ette aimata pole siin suurt midagi - tegevus kiire ja hoogne. Mõistatused lahenevad pinevalt. Sumeri kultuur jääb aastatuhandete taha, kuid midagi on neist säilinud. Bel-Marduk...muistne jumalus. Kohati läheb raamat üsna võikaks ja naturalistlikuks, kuid Herberti meisterlik stiil hoiab head maitset üleval, ei lase minna räigustel labaseks ega odavaks. On kannibalismi, pederastiat, sadismi. On head ajalootundmist, madinastseene, erootikat, kuid raamat pole "kollane".
"Viie" saab pisukese avansina ja miinusega. Aga nautisin tõeliselt romaani kompositsiooni, ideid ja komplektsust. Väga tugevalt läbi mõeldud ja kirjutatud, kõik tegelased, nende minevik ja süzheeliinid asetuvad lõpuks briliantselt omale kohale. Lahtisi otsi peaaegu ei jää. OK, on pisut kristliku alatooniga, kuid anname kirjanikule andeks, antud taustsüsteemi kristlus sobis ja pealegi keerab siin Herbert ikka piibli kummuli küll.
Põhiline pluss seega komplektsus ja mütoloogia kasutamine, saladuste ja lahenduste nauditav väljatoomine, pole venitamist ega tarbetut lobisemist. Karm, julm ja õudne raamat, soovitan (...aga mitte igaühele!)
Eliitturvafirma palgatakse kaitsma gigantse kaevanduskorporatsiooni saladuslikku kaastöötajat - Felix Kline`i. Asi väga salajane ja segane, vaid üks ihukaitsja - peategelane Liam Halloran võib Kline`i läheduses viibida. Mehe olemasolu ise on juba saladus. Egoekstsentrik Kline on miskitsorti psüühiliste võimetaga, kes suudab maagikohad kaardilt ära tunda. Firma edu põhinebki Kline`i paravõimetel. Aga Kline tunneb mingit ohtu lähenemas, sestap palgataksegi kaitse. Peagi aimab Halloran, et lugu on palju keerulisem ja mõistatuslikum. Nädalalõppu läheb Kline veetma oma maamaijja, kus kahe jordaanlasest teenri, poolakast ja ameeriklasest eraihukaitsja ning assistendiga - kaunitar Coraga. Peagi avastab Halloram end Coraga voodist, kuid saladusi aina kuhjub. Röövitakse turvafirma üks juhte, piinatakse ja tapetakse. Maja pole sugugi see, mis ta algul paistab, kuskil on seal mingi saladuslik Väravahoidja, seda valvavad shaakalid... Halloran tüütab küsimustega Kline ja vastuseks räägib Kline loo iidsetest sumeritest ja nende jumalatest.
Romaan on põnev ja ette aimata pole siin suurt midagi - tegevus kiire ja hoogne. Mõistatused lahenevad pinevalt. Sumeri kultuur jääb aastatuhandete taha, kuid midagi on neist säilinud. Bel-Marduk...muistne jumalus. Kohati läheb raamat üsna võikaks ja naturalistlikuks, kuid Herberti meisterlik stiil hoiab head maitset üleval, ei lase minna räigustel labaseks ega odavaks. On kannibalismi, pederastiat, sadismi. On head ajalootundmist, madinastseene, erootikat, kuid raamat pole "kollane".
"Viie" saab pisukese avansina ja miinusega. Aga nautisin tõeliselt romaani kompositsiooni, ideid ja komplektsust. Väga tugevalt läbi mõeldud ja kirjutatud, kõik tegelased, nende minevik ja süzheeliinid asetuvad lõpuks briliantselt omale kohale. Lahtisi otsi peaaegu ei jää. OK, on pisut kristliku alatooniga, kuid anname kirjanikule andeks, antud taustsüsteemi kristlus sobis ja pealegi keerab siin Herbert ikka piibli kummuli küll.
Põhiline pluss seega komplektsus ja mütoloogia kasutamine, saladuste ja lahenduste nauditav väljatoomine, pole venitamist ega tarbetut lobisemist. Karm, julm ja õudne raamat, soovitan (...aga mitte igaühele!)