Kaks vaenujalal olevat kosmoselaevastikku vahivad juba pikemat aega tõtt ja saadavad üksikuid automatiseeritud väikelaevu kamikazedena vaenlase laevastiku keskele. Universum on suur, aga asustuskõlblikke planeete vähe. Ühe sellise juures vastasseis aset leiabki.
Otsustab siis ühe laevastiku juht (naine!) saata vaenlase lipulaeva hävitama elava piloodiga kamikaze-laeva. Kavala pettemanöövriga tema väljalendu vaenlase poolel ei märgata, kõik läheb justkui hästi...
Äkki aga hakkab piloodi kõrvalistmele ühe naise kujutis tekkima. See peab kujutist esialgu haloks, peagi selgub aga, et tegu on elus inimese ülekandmisega sinna laeva. Milleks? Vaenlased siiski märkasid ta väljalendu ja saatsid teda ja ta laeva hävitama inimpommi, kes plahvatab kohe, kui on lõplikult «kohale jõudnud».
Üsna pingelise kes-keda mängu vahele saab piloodist peategelasele üha rohkem selgeks selle sõja absurdsus ning ega ta «omade» suhtes ka mingit erilist poolehoidu enam ei tunne. Ja kuis saakski, kui miski rõve naiskomandöri hääl kriiskab sulle kogu aeg kõrva, et «hävita ta juba!»
No küll ta hävitab. Ja hävitab üsna leidlikul moel veel palju muudki!
Jumalik tuul!