Loo algushetkeks on kohtutud iidse kõrgtsivilisatsiooniga ning vastastikune läbisaamine on suurepärane. Võõrad suhtuvad inimestesse erilise heatahtlikkusega, nagu lastesse.
On ka põhjust, loo mitteinimesest peategelane oli täisealine juba siis, kui maalased Rooma impeeriumi rajasid ning nüüd, koos kahe inimesest kangelasejõmmiga kosmoses kolades ei saa ta tunda muud, kui uhkust nende uljaspeade üle, kelle eluiga tema jaoks vaid silmapilgupikkune, kuid kes selle viivu jooksul ometi võimalikult palju korda saata püüavad.
Loo lõpp näitab tulnukale paraku, et inimkond on veelgi algelisem ja lapsikum, kui ta arvas.
Muhe lugemine. Kui ma esimese Orbiti kätte võtsin ja avastasin, et see algab toimetajahärra enda abikaasa novelliga, ei julgenud küll midagi nii vahvat loota.