Käesolev lühiromaan on ikka tõeline kirjanduslik meistriteos!
Lugu algab sellega, et peategelane võtab lõputu puhkuse, katkestab sidemed oma tavamaailmaga, istub oma Thunderbirdi ning annab gaasi. Ameerika! Atlantas, kui meie kangelane beachil ringi vaatab, astub ta juurde väike tüdruk ja palub, et mees talle jäätist ostaks. Mees ostab. Järgmisel hommikul, kui mees tahab päikesetõusu pildistada, astub taas see tüdruk ta juurde. Mehele tundub midagi selle tüdruku juures veidrat olevat... ka ei arva korralik ühiskond midagi head täiskasvanud meestest, kes suhtlevad võõraste lastega ning et meie kangelast Atlantas miski ei hoia, siis sõidab ta minema.
Motellis külastab meie kangelast FBI agent Kersh ning hakkab pärima ühe teatava tüdrukutirtsu kohta. Järgmine hommik annab agent loo minategelasele lugeda ka mahuka kausta, kus on hunnik kõikvõimalike isikute (medõed, arstid, sotsiaaltöötajad, kasuvanemad jne.) tunnistused ühe kummalise tüdruku kohta. Agent Kersh teeb ettepaneku, et mees võiks Atlantasse tagasi sõita, et ehk tüdruk tuleb uuesti ta juurde, et siis nad võtavad tüdruku kinni...
Ilgelthea lugu, mis kandideeris ka mitmele ulmeauhinnale... kõige suuremaks tunnustuseks jäi siiski kolmas koht ajakirja «Locus» küsitlusel ja kordustrükk Gardner Dozois`i antoloogias. Samas ei julge ma seda teksti ka eriti kellelegi soovitada, sest (hoolimata FBI`st ja jälitustegevusest) pole see tekst enigmaatilisest (tulnukas ja/või mutant) tüdrukust mingi põnevuslugu. Antud teksti puhul tähendab lühend SF kindlasti mõistet speculative fiction... ning hoolimata teksti ilmselgest kuulumisest ulmvalda, ei tegele autor siin mingite mõistatuste seletamise ja põhjendamisega... põhirõhk on hoopis sotsiaalsetel konfliktidel ja psühholoogial. Kena lugu! Kui sageli eristab juttu lühiromaanist vaid sõnade arv, siis antud juhul on tegu tõesti väikese romaaniga: teksti sees ja varjus on nõnda palju, et tagantjärele on tunne, kui oleks see tekst oma kolm korda pikem olnud.