Raamatu sündmustik on iseenesest lihtne. Neptuuni kuul Tritonil mis on kusagilt teisest tähesüsteemist pärit ja sõjas hävitatud planeet, pesitsevad juba iidsetest aegadest Tõlk (igivana masin mis enamasti käitub kui hiidlase koer - ei haugu ega hammusta aga jälgib ja jätab meelde) ja tema abiline quarx („I exist in a partial... a fractal displacement from your physical continuum” - tähendab see siis mida iganes). Ja Tõlk leiab, et on vaja päästa Maa katastroofilise komeeditabamuse eest. Mis hea pärast päästa, mina aru ei saanud. Ehk siis Tõlk plaanib ja kamandab, quarx viib Tõlgi käske ellu, aga et ta on meie reaalsuses mitte eriti füüsilisel kujul, siis musta töö tegijaks valivad nad endise piloodi John Bandicuti. Istutab quarx end Bandicuti pähe ja algavad pikad dialoogid kuni Bandicut nõustub enesetapurünnakuga komeedi hävitama ja quarxi juhendamisel ja abil selle ettevõtmise ka ellu viib.
Kolmveerand raamatut arenesid sündmused minu arvates liiga aeglaselt ja pinget polnud piisavalt, raamatu lõpus asi veidi paranes, aga üldmuljet see ei päästnud. Olid mõned veidi humoorikad dialoogid ning arusaamatused Bandicuti ja quarxi vahel, aga et Bandicut mulle üsna antipaatne tegelane oli (ebastabiilne, jonnakas, viril, äkiline, kärsitu, tema suhe Julie’ga oli päris anekdoot, komeedi hävitamise ja inimkonna päästmise juures näis Bandicuti põhiprobleem olevat see, et kas Maal pärast ikka saadakse ta kangelasteost teada), siis siit ka palju plusspunkte raamatule ei tulnud. Kuid kellele selline rahulikum, tasapisi arenev veidra peategelasega ulme istub, siis miks mitte, ladusalt jutustada Carver oskab. Minult aga raamatule hindeks kolm ja sarja järgmiste osade lugemist ma nüüd enam ei plaani.