Kasutajainfo

Andrzej Sapkowski

21.06.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Wieza Jaskolki

(romaan aastast 1997)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.833
Arvustused (6)

Raamat algab sellega, et terve hulk rahvast näeb unes koshmaare, mööda taevalaotust kihutavad hirmsasti huilates skelettidest ratsanikud, mustad linnud kogunevad parvedesse, kuu on verekarva.. jne. Yhesõnaga - ohtrasti halbu endeid. Põhjuseks kõigele sellele on loomulikult ei keegi muu kui Ciri - see keda kõik juba neljandat raamatut taga ajavad. Nimelt on plikatirts (järjekordselt!) sattunud sekeldustesse, millest ta vaid napilt-napilt eluga pääseb. Hoolimata halbadest ennetest ei olnud nimetatud sekeldused kyll fataalse lõpuga - Ciri korjab yles ja ravib terveks yksi soos elutsev erak-filosoof.
Ideoloogilises plaanis jõuavad nii Geralt kui Ciri iseseisvalt äratundmiseni, et kollide tapmine yks iseäranis mõtetu tegevus on - tõelised koletised on inimesed. Säärase äratundmiseni jõudmise käigus ja tagajärjel tapetakse "pisikokkupõrgetes" maha aukartust äratav protsent raamatu tegelaskonnast. Ylejäänud "pääsevad" raskete kehavigastustega. Yhesõnaga - nagu Sapkowskil ikka.
Nauditavuse taseme poolest jääb käesolev romaan maha sarja eelmisest osast. Samas ei tõuse käsi talle hindeks alla viie panema. Inimesele kes sarja eelmisi osi lugedes saadud koshmaaride käes vaeveldes ravile ei ole sattunud, on selle ja järgmis(t)e osade lugemine ilmselt paratamatu.
PS! Räägitakse, et Sapkowski olla lubanud järgmise raamatuga sarja ära lõpetada. Eks näis.
Teksti loeti vene keeles

Vaat see on esimene tõeline romaan Sapkowskilt!!!

«Krew elfow» ja «Czas pogardy» olid sellised romaanipikkused jutud. «Chrzest ognia» oli selline üsna tavapärane Quest. «Wieza Jaskolki» (Pääsukese torn) on minuarust romaanikirjutamise meistritöö.

Romaan algab kusagilt üsna lõpust peale. Loodus ägab ja oigab – on saabunud ekvinootsium ning Ciri on hädas... taevas lendavad Kadulinnud, taevas tormab ringi Ajujaht! Hiljem, ühel päeval leiab üks erak soost peaaegu surnud Ciri...

Erak viib Ciri oma hütti... ravib Ciri terveks. Erak on kahekordne poliitiline jooksik, kes alguses muutus ebasoovitavaks isikuks põhjalaste juures, hiljem samamoodi ka Nilfgraadis... filosoofist vabamõtleja teine! Vaikselt ja kobamisi hakkavad vanamehest erak ja tüdrukutirts Ciri üksteisele oma elust rääkima... enamuse romaanist võtabki enda alla Ciri tagasivaatav meenutus sündmustele, mis eelnesid ekvinootsiumile.

Sapkowski kasutab siin ääretult muhedat võtet ning pikib Ciri jutu vahele lugejate jaoks ka teiste meenutusi, vestlusi, ülekuulamisi, sündmusi... tänu kõigele sellele tekib lugedes tunne, et oled kui demiurg, keda ei sega aeg ja ruum ning kes saab jälgida seda mis toimub väliselt, kui ka seda mis toimub sisemiselt... Ning mis kõige olulisem, raamatut on ääretult põnev lugeda, pinge püsib kuni (verise) lõpuni.

Kusagil romaani lõpuks saab lugeja kogu loo teada, Ciri istub oma ratsu selga ning asub teele Pääsukese torni teleporti suunas... vahepeal on Ciri saanud tagasi ka oma väe... see on üsna oluline moment, sest Pääsukese torni teleport pole kõigi jaoks... reaalses maailmas seda torni pole...

Romaanis on ka mitmeid võrratuid fantastilisi leide (näiteks see paik meres kus laevad kaovad) ning samuti on suurepäraseid kirjeldusi (mulle meeldis iseäranis see põhipahast maagi labor-piinakamber). On ka lõbusaid-naljakaid kohti verevalamise ja kondimurdmise vahele: isiklikult mulle meeldis kõikse rohkem see Geralti ning elfi vestlus «inimeste» kaljujooniste teemal.

Lühidalt: Sapkowski oma tavalisel heal tasemel... ainult, et veel parem kui muidu!!! Ootan kannatamatult, mil saan kätte sarja viimase osa!!!

Teksti loeti vene keeles

Pea igas Sorti-sarja raamatus on miski objekt või mingi tegelane, kes loole üleinimliku mõõtme annab. Kõigi nende sortside ja võlurite, kuningatütarde ja muude maailmavallutajate siplemine ja siblimine kattevarjuks millelegi hoopis võimsamale. Nagu elf-kunstniku rõhutatult ürginimlik koopamaaling haldjakunsti artefakte kaitsval seinal. Kas ta tõesti usub, et tulevased arheoloogid jätavad seina (ja selle taha jääva SUURE SALADUSE) paigale, ega vea kogu kupatust koos juba nimetatud ürgse freskoga kuhugi muuseumisse?! Ju vist.Samamoodi ei jäta Sapkowski võimalust, et mingi demiurgiline saladus viimases osas veel avaldamata jääb. Igatahes peab Ciri läheneva katastroofi eest suurema väärtrahvast Pääsukese torni kaudu kuhugi ohutusse kohta juhtima - on see tema ainuke missioon? Eks järgmises köites näe.
Teksti loeti vene keeles

Seni sarja kõige mahukam osa. Sündmused kulgevad kolmes liinis: Ciri kannatuste rada ja Ettemääartuse poole jõudmine; Geralti salga püüdlused tüdruk leida ning kõigi ülejäänud salateenistuste ja salaühingute analoogilised püüdlused. Mõõgavõitlust, tapmist, verelaskmist on vahest rohkemgi kui eelmistes osades, peamiselt on aga tegu lokaalsete duellidega, suuremad lahinguistseenid toimuvad eesriide taga. Tähelepanuväärne on romaani struktuur - enamus sündmusi on edasi antud tagasivaadetana, ent jutustajateks pole ainult Ciri ja meile seni tuntud tegelased. Väga palju uusi kõrvaltegelasi tuleb mängu, mis lubab autoril kasutada erinevaid vaatenurki ja saada nii panoraameffekt. Sellist stiili võiks iseloomustada kui teatejooksu.

Ciri on kui tagaaetav loom. Võib kindel olla, et isiklikku õnne ta vaevalt leiab ja üldse krutib autor pidevalt üha süngemaid toone juurde. Avatakse sündmuste tagamaid ja mütoloogiat. Paljugi saab selgemaks. On põnevaid episoode ja häid mõtteleide (kaljujoonised). On nii mõndagi veel huvitavat - millest siinkohal ei saa rääkida. Lasin romaanil mõned päevad pärast lugemist settida, kuid “viit” ikkagi ei tõuse käsi talle panema. Hea, aga mitte väga hea. Minu jaoks jäi puudu teatavast kompaktsusest, seiklusi ühendavast sidusmaterjalist, läbivast ideestikust. Vaatenurkade mitmekesisus oli küll värskendav, ent samas takistas mingil määral üldpildi loomist. Pärast lugemist jäi teatav rahuldamatuse tunne. Võibolla on Sapkowski ise (ja eriti “Tuleristsetega”) ootused liiga kõrgele ajanud? “Neli” on siiski plussiga.

Teksti loeti vene keeles

Hea raamat, nagu sarja eelmisedki romaanid... neist paremaks ega halvemaks ma käesolevat romaani pidada ei oska. Sarja eelmistest romaanidest eristubki "Wieza Jaskolki" minu jaoks vast põhiliselt oma kummalise struktuuriga, millega harjumine lugedes mõnevõrra aega võttis.

Ciri tegelaskuju meenutab järjest rohkem "Troonide mängu" Aryat ja eks see üldine veristest sõdadest räsitud, apokalüptiline ning jääaja ootuses maailm aita ka paralleelide tõmbamisele Martini loominguga kaasa... Siiski on Sapkowski stiil oma kohatise moodsa teadusliku sõnavara ja tugevate science-fantasy elementidega liialt erinev, et paralleelide tõmbamisega liiale minna. Rääkimata sellest, et lõputute tellisesarjade nakkus polnud vähemalt üheksakümnendatel veel ilmselt Poolasse jõudnud, Sapkowski romaanid on normaalse pikkusega ja järgmine romaan peaks käesoleva sarja ka lõpetama.

Teksti loeti inglise keeles

Sarja neljas romaan on kui rohkete tükkidega keerukas pusle, mille autor lugeja silme ees erinevate vaatepunktide näitamise kaudu elegantselt kokku paneb.
Teksti loeti inglise keeles