Andrzej Sapkowski

«Krew elfow» ja «Czas pogardy» olid sellised romaanipikkused jutud. «Chrzest ognia» oli selline üsna tavapärane Quest. «Wieza Jaskolki» (Pääsukese torn) on minuarust romaanikirjutamise meistritöö.

Romaan algab kusagilt üsna lõpust peale. Loodus ägab ja oigab – on saabunud ekvinootsium ning Ciri on hädas... taevas lendavad Kadulinnud, taevas tormab ringi Ajujaht! Hiljem, ühel päeval leiab üks erak soost peaaegu surnud Ciri...

Erak viib Ciri oma hütti... ravib Ciri terveks. Erak on kahekordne poliitiline jooksik, kes alguses muutus ebasoovitavaks isikuks põhjalaste juures, hiljem samamoodi ka Nilfgraadis... filosoofist vabamõtleja teine! Vaikselt ja kobamisi hakkavad vanamehest erak ja tüdrukutirts Ciri üksteisele oma elust rääkima... enamuse romaanist võtabki enda alla Ciri tagasivaatav meenutus sündmustele, mis eelnesid ekvinootsiumile.

Sapkowski kasutab siin ääretult muhedat võtet ning pikib Ciri jutu vahele lugejate jaoks ka teiste meenutusi, vestlusi, ülekuulamisi, sündmusi... tänu kõigele sellele tekib lugedes tunne, et oled kui demiurg, keda ei sega aeg ja ruum ning kes saab jälgida seda mis toimub väliselt, kui ka seda mis toimub sisemiselt... Ning mis kõige olulisem, raamatut on ääretult põnev lugeda, pinge püsib kuni (verise) lõpuni.

Kusagil romaani lõpuks saab lugeja kogu loo teada, Ciri istub oma ratsu selga ning asub teele Pääsukese torni teleporti suunas... vahepeal on Ciri saanud tagasi ka oma väe... see on üsna oluline moment, sest Pääsukese torni teleport pole kõigi jaoks... reaalses maailmas seda torni pole...

Romaanis on ka mitmeid võrratuid fantastilisi leide (näiteks see paik meres kus laevad kaovad) ning samuti on suurepäraseid kirjeldusi (mulle meeldis iseäranis see põhipahast maagi labor-piinakamber). On ka lõbusaid-naljakaid kohti verevalamise ja kondimurdmise vahele: isiklikult mulle meeldis kõikse rohkem see Geralti ning elfi vestlus «inimeste» kaljujooniste teemal.

Lühidalt: Sapkowski oma tavalisel heal tasemel... ainult, et veel parem kui muidu!!! Ootan kannatamatult, mil saan kätte sarja viimase osa!!!

Ciri on kui tagaaetav loom. Võib kindel olla, et isiklikku õnne ta vaevalt leiab ja üldse krutib autor pidevalt üha süngemaid toone juurde. Avatakse sündmuste tagamaid ja mütoloogiat. Paljugi saab selgemaks. On põnevaid episoode ja häid mõtteleide (kaljujoonised). On nii mõndagi veel huvitavat - millest siinkohal ei saa rääkida. Lasin romaanil mõned päevad pärast lugemist settida, kuid “viit” ikkagi ei tõuse käsi talle panema. Hea, aga mitte väga hea. Minu jaoks jäi puudu teatavast kompaktsusest, seiklusi ühendavast sidusmaterjalist, läbivast ideestikust. Vaatenurkade mitmekesisus oli küll värskendav, ent samas takistas mingil määral üldpildi loomist. Pärast lugemist jäi teatav rahuldamatuse tunne. Võibolla on Sapkowski ise (ja eriti “Tuleristsetega”) ootused liiga kõrgele ajanud? “Neli” on siiski plussiga.

Ciri tegelaskuju meenutab järjest rohkem "Troonide mängu" Aryat ja eks see üldine veristest sõdadest räsitud, apokalüptiline ning jääaja ootuses maailm aita ka paralleelide tõmbamisele Martini loominguga kaasa... Siiski on Sapkowski stiil oma kohatise moodsa teadusliku sõnavara ja tugevate science-fantasy elementidega liialt erinev, et paralleelide tõmbamisega liiale minna. Rääkimata sellest, et lõputute tellisesarjade nakkus polnud vähemalt üheksakümnendatel veel ilmselt Poolasse jõudnud, Sapkowski romaanid on normaalse pikkusega ja järgmine romaan peaks käesoleva sarja ka lõpetama.