Andrzej Sapkowski

Niipea kui Geralt enamvähem jalul seisab, tormab ta taas Cirit päästma. Reisiseltsilisteks saavad kiitlejast Laulik, tõsine vibukütt ja metsaneid Milva, Must Rüütel Nilfgraadist (!?) ja Regis. Kes see viimatinimetatu on, see jäägu lugejal avastamiseks. Madinat ja mõõgakeerutamist on palju...

Samal ajal on Ciri nn. Rottide röövlijõugu täieõiguslik liige. Samal ajal panevad naismaagid püsti uut maagide salaorganisatsiooni – kandvaks ideeks on neil see, et maagia on üle kõige (aja, poliitika, riigipiiride ja sugude)... kuigi meesmaagid on nad oma organisatsioonist välistanud.

Romaani (ja ka kogu sarja) puhul võlub just see, et erinevalt suurest osast maailma fantasykirjanduse kullafondi kuuluvatest tekstidest, pole Sapkowski ei lapsik, ega arhailine... pigem täiesti kaasaegne kirjandus, mille tegevuskohaks on hästi läbimõeldud ajaloolis-maagiline kõrvalreaalsus.

Lummab ka see, millise mõnu ja argumenteeritusega keerab Sapkowski paljud (justkui) kivistunud fantasyreegliteks kujunenud ideed ja faktid peapeale... ning ei tee ta seda selleks, et miskit lihtsalt kummuli ajada – kõike juhib antud teksti süzhee ning kõik on tehtud läbimõeldult ja maitsega.

Romaan sai Poolas lugejate auhinna SFINKS, kui aasta parim poola romaan; siis veel mingi auhinna, kui 1996. aasta parim raamat, tohutust hulgast kohtadest igasuguste auhindade nominatsiooninimekirjades Poolas ja Tshehhis ma parem ei räägigi.

Geralt ravib haaavd ja sööstab kadunud Cirit otsima. Tema kaaslasteks koguneb – nagu quest’is ikka võrdlemisi kirju seltskond, kel kõigil omad motiivid. Rännakut läbivaks mõtiskluseks kujuneb puhastustuli, vabanemine taakadest; kohusetunde ja moraali vahekord. Sisuliselt läheb Geralt päästemissioonile, ehkki ta ei tea, kus Ciri täpselt on. Teel päästavadki Geralt ja Co mitmeid inimesi, kuid see ei vii neid Cirile sammukestki lähemale. Mõned Geralti kaaslased ehk teevadki oma puhastustule rännakul läbi; Geralt aga mitte, kuigi ta sõna otses mõttes peab finaalis läbi tule minema ja selle eest isegi rüütliks lüüakse.

Sõprade rännaku taustal koguvad vaenlased jõude; naisvõlurid moodustavad salaühingut; spioonid jälitavad Cirit ja Geralti. Poliitika on üsna sassis ja ega kõiki motiive veel ei avatagi.

Mis väga meeldis, oli kõrvaltegelaste valik – no iseäranis too Regis, ent ka kääbus Zoltani seltskond oli vahva ja skaut Milva. Keskendumine kindlatele tegelastele andis Sapkowskile võimaluse neid rohkem avada, nende kogu potentsiaal välja pigistada. Ja see täiendabki kenasti süzheed.