«Ettemääratusese mõõk» sisaldab kuus pikka juttu, mis kõik selle raamatu tarbeks kirjutatud. Võrreldes esimese raamatuga on jutud pikemaks läinud ning rohkem on ka küünilist huumorit. Aga muidu on nagu Geralti jutud ikka: on lohesid, vanemat rahvast, muid hävinud rasse ning rohkelt igasuguseid koletisi ja võlureid ning maage.
Neid mõlemaid jutukogusid lugedes jääb ajuti mulje, et kirjanikul on täpselt teada olnud millised jutud ta kirjutab – kõik lood on kuidagi kummaliselt omavahel seotud, ikka tullakse tagasi eelnenud juttude sündmuste juurde. Samas on meeldiv see, et neid eelnevaid jutte lugedes ei tundunud justkui midagi lahtiseks jäävat.
Võiks öelda, et kui vanasti oli poolakatel Stanislaw Lem, siis nüüd on neil Andrzej Sapkowski. SAPKOWSKI ON TUNDUVALT PAREM: VÄHEM FILOSOOFIAT NING ROHKEM KIRJANDUST! AGA FILOSOOFIAT ON TAL KA PIISAVALT!!! Loomulikult meeldib mulle ka Lem, aga Sapkowski on mulle rohkem hinge järgi... Lem mõjub enamjaolt vaid mõistusele.
See on seni ainuke poolakeelne Sapkowski raamat, mis mul on õnnestunud hankida (ostsin Riiast, Balti raamatumessilt)... ülejäänud tekstid, mida originaalis olen lugenud pärinevad kas ajakirjadest või wõrgust. Originaalis Sapkowski lugemine on muidugi tõeline poola keele eksam... Lemi poola keel on tema kõrval ikka täielik algkool... see pole nüüd muidugi mingi Lemi solvamine... ka Poola ajakirjandus võrdleb neid pidevalt.