Ääretu pettumus. Sapkowskilt ootad ikka üht-teist mõnuga loetavat, ent see oli tõeliselt suur vaev. Tegu võib olla karmavõlaga või ebameeldivate mälestustega eelmistest eludest, ent ma kohe mitte ei suuda vaimustuda (pseudo)keskaega käsitlevatest teostest. Üks suur lõputu ja mõttetu veristamine ja teologiseerimine, sekka ka va põrgulisega mehkeldamist... brr! Põhimõtteliselt sarnaneb paljukiidetud, -- BAASiski gurude poolt, muide -- teosega nagu Hajetskaja "Mrakobez", milele ma vihaga 1 ära virutasin. "Narrenturm" nii suurt frustatsiooni küll ei tekitanud, ent üle 2 ka kuidagi ei pinguta. Sarja järgmistest osadest käin mina igatahes kauge kaarega ringi.
Sarja nimitegelane Reynavan on tolle aja kohta haritud mees, õppinud ülikooliski. Ainult et vaatab liiga palju seelikutele järele. Ühe rüütli kaasaga lustilöömiselt vahele võetud, algab ta lõputu pagemine läbi hussiitide sõja käes vaevleva Sileesia -- ühesõnaga öeldes -- kogu aeg vihma käest räästa alla. Tagaajajaid järjest lisandub -- veritasu nõudvad rüütli vennad, inkvisitsioon, mingid satanistid... Tundub, et Reynavan on vaid ettur palju suuremas ja kohutavamas salaplaanis, mille olemust tegelikult ei avatagi.