Geralt jõuab kohale just selleks hetkeks, mil valjuhäälsele arutlusele on võetud naistekütist Lauliku mehelikud võimed ning samaaegselt päästab Laulik aknast väljalendavat lautot... Sõbrad siirduvad kõrtsi. Kummalgi neist raha pole, seega haagivad nad end kiirelt ühe kaupmehe sappa, kes parajasti sakstekambris einet võtab... kõik laabub enamvähem, kuniks... kuniks sakstekambri uksest astub sisse seesama kaupmees.
Läheb mölluks!!!
Selgub et üks kaupmees polegi kaupmees, vaid on hoopis miimik (ehk doppler), kes on omale antud kaupmehe kuju võtnud.
Üsna lustakas jutt, kus peaaegu polegi Sapkowskile nii iseomast sünget romantikat. Jutu pealkiri oleks eesti keeles «Igavene tuli» – see on see tuluke, mis peab põlema igas Novigradi (jutu tegevuskoha ja antud maailma uhkeima linna) templis, et igasuguseid pahasid (sh. ka miimikuid) metropolist eemale hoida.