Andrzej Sapkowski

Teel kuuleb reisiseltskond toimuvast lohejahist... otsustatakse samuti jahilistega ühineda. Koguneb kirju seltskond: Geralt, Laulik, Yennefer, rääkimata muudest sõdalastest ja valitsejatest. Lisaks veel ka miski närune matsikari, kes tahab lohest mürgi ja malakatega jagu saada.

Lustakas jutt (mis nagu Sapkowskil kombeks) ei jää vaid pelgalt lõõbiks... miskil hetkel läheb sündmustik üsna räigeks kätte ära.

«Võimalikkusse piir» on vaieldamatult üks parimaid lohejahi jutte maailma ulmekirjanduses!!!

Lõpuks siis seletab Sapkowski ära oma lohekontseptsiooni ja kuigi see on ju esmaplgul suhteliselt ökoloogiline, on ta ka mõnusalt poeetiline. Lohesid tuleb, vennad, hoida!

Lool on ka kerget paroodiamaiku, mis teeb ta veel paremaks. Läheb siis üks kirju seltskond lohet jahtima, kõigil erinevad eesmärgid ja erinevad vahendid. Geralt läheb kaasa Yenniferi pärast, Laulik ballaadiloomise himust, võlur Dorregarai läheb üldse lohet päästma, rüütel Eik pöörab rohkem tähelepanu lohetapmise õilistavale olemusele jne. Loomulikult on niisugusse kirjusse seltskonda vastuolud juba sissekirjutatud. Aga lohel (või ütleme siis: lohedel) on kõigest sellest oma arvamus.

Tegelikult lähevad kõik ületama mingit võimalikkuse piiri. Kes siis selles udjamises peale jääb? Teadagi kes... Aga jutul on ülimõnus algus - Geralt on nimelt basiliski kätte saanud. Usun, et Sapkowski võttis selle stseeni pärisajaloost. Vanad kroonikad pajatavad, et viimane basiliskijaht Euroopas toimus 1597.aastal justnimelt Warszawas. Ühest keldrist leiti kaks surnud tüdrukutirtsu ja linnavõimud saatsid sinna ühe mehe, kes end peeglitega ümbritses ja mõõga pihku haaras. Mees käis keldris ilmselt tasu eest, ehk siit leidiski Sapkowski oma vedmaki-wiedzmini algkuju. Aga too päris wiedzmin tõi keldrist ühe peletise välja, keda kõik basiliskiks pidasid.