Andrzej Sapkowski

Nii. Käesoleva teosega lõpetes pan Sapkowski Geralti sarja tõesti ära. Hea oli, aga otsa sai.

Raamat algab mõnevõrra kummaliselt. Ajutiselt sekkuvad tegevusse kuningas Arthuri ymarlauaryytel sir Galahad (?) ja kaks mingil tibatillukesel järvesaarel elutsevat nõida. Viimased on suured folkloorihuvilised ja näevad unes pidevalt Ciri, Geralti ja kompanii uskumatuid seiklusi. Kõik see kestab arvestava hulga lehekylgi, kusjuures põhjus miks neid siia raamatusse vaja oli jääbki mõnevõrra hämaraks.

Edasi läheb asi (õnneks) juba oluliselt traditsioonilisemas laadis. Kuni igati väärika ja meeldivalt traagilise lõpuni. Seda millised eelmistes osades armsaks saanud tegelased sealjuures hirmsal kombel maha tapetud saavad, loevad huvilised juba ise. Lohutuseks niipalju, et ka vastaliste ridades leiab aset märkimisväärne hõrenemine.

Hindeks, loomulikult, viis. Kyll kerge miinusega. Selle jaburavõitu alguse eest. Aga sari tervikuna on tõsiselt geniaalne. Kes veel lugenud pole ja vähegi vene/poola keelt mõistab - proovige kindlasti.

Kogu Geralti epopöa on ju paganlik. Ja nüüd äkki tolksti üks kristlane sees! Siinkohal on Sapkowsky fantaasia natuke longanud, sest kui Ciri maailmade vahel eksleb, satub ta ülisuure tõenäosusega just meie maailma erinevatesse ajaloo-ettappidesse. Või kirjeldab autor neid meelsamini kui lugematuid teisi maailmu.

Kui asja loogiliselt võtta, siis tekib teos alles autoriteksti ja lugeja kontaktis. Niimoodi ei ole peaaegu võimalik saada kätte seda mõtet, mida on autor kirjutamise ajal sinna kirjatähtede sisse pannud. Niisiis pole kristluse ja paganluse vastandamine/võrdlemine Sortsi-seerija viimase osa juures mingi Sapkowski-alane süvateadmiste väljanäitus. Pigem assotsiatsiooni nentimine. On see "vana maailma" lõpp ja "uue" algus? Kas arthurlus vahetab sortsluse välja? Need küsimused ei käi sarja vaid sellest saadud mulje ja seoste kohta. Sama fenomeni kasutas Nüganen oma "Musketäride" esimese lavastuse lõpus: Saabunud on pudupoodnike ajastu. Sealsamas on mõttetu paigutada Geralti-seeriaid kuhugi tavareaalsuse ajalukku või näiteks muistsesse Kesk-Euroopasse, mis läänest-lõunast tulnud risti all ägama hakkab või vastupidi, sellest lootust leiab. No ja arturi-saaga on üks äraleierdatud jupp, mida hea maitse piiridesse jääda soovijal enam kasutada ei soovitaks. Või oli siin tegemist inglisekeelse tõlke kommertsedule mängimisega?

Hinne neli võib-olla ka sellepärast, et loo struktuur on küll hea, aga unenägijast ja ajaloolasest naisterahvaste ekstistentsi põhialused veidi põhjendamata jäävad. Olen nõus, et selline jupitamine romaani esimeses pooles loob teatavat pinget a`la "no mis neist lõpuks ikkagi sai?". Ajaloolasest järvenõia poolt loodud portaal ja Ciri läbiminek sellest ei korva nimetet mõttetuse muljet ning sarja põhitegelaste ülistamismotiiv (hilisemate põlvkondade poolt) kisub sentimentaalseks.

Alustaks enda arvustust sellesamaga, millega ka eelmised arvustajad on alustanud – Galahadi küsimusega. Minuarust on eelarvustajad Geralti saagat lohakalt lugenud: sarja neljandas romaanis öeldi ju otsesõnu välja, et kuidas inimesed sinna vanema rahva maailma sattusid. Miks ei või siis Ciri hiljem meie maailma sattuda, seda enam et tütarlapsel säherdused võimed on? Mis puutub aga austatud Elläi Tuulepäälse mõttesse, et jutt «Cos sie konczy, cos sie zaczyna» ka Geralti sarja osa on... siis tuleb taas meenutada Andrzej Sapkowskit ennast, kes on öelnud, et see jutt ei ole sarja osa, et see on vaid eneseparoodia.

Tagasi romaani juurde.
Romaan pole miski pikakskirjutatud jutt ning kompositsiooniliselt ja ka emotsionaalselt olid need unenägijad nõiad vägagi vajalikud – neid oli hea lükkida Ciri seikluste vahele ja seega ei pidanud autor nämmutama, et mida Ciri nüüd tegi ja mida ta hiljem tegi; autor sai anda edasi valitud lõike Ciri seiklustest ning ei pidanud sealjuures kartma paadunud fantasyfännide pärastist viginat, et tegevus hüpleb. Ka sai nende unenägijate kaudu näidata (vihjeliselt küll), et mis on sellest maailmast aastasadu hiljem saanud. Midagi eriti paremaks polnud ju läinud... ja tundub, et vahepeal oli veelgi karmimaid aegu olnud.

Romaani sisust ma rääkida ei soovi – viieköitelise saaga puhul oleks juba suvaline vihje kuriteoks eelnevate köidete lugejate suhtes. Mainiks vaid seda, et lõpp oli (vähemasti minu jaoks) üsnagi ootamatu lahendusega, et romaan pakkus mõnusaid üllatusi ja pinevat põnevust. Oli metsikut tapatööd, salalikku maagiat ja jälki poliitikat... nagu selles saagas kombeks.

Erisuseks vast see, et sarja viimane romaan omas üsnagi sellist SF-ilikku feelingut, pean silmas seda «elfide» maailma ja neid paiku, kuhu Ciri ekslikult teleporteerus. Ja see SF-ilik feeling ühes parimas fantasysaagas pole sugugi kurjast.

«Järveleedi» on kindlasti väärikas lõpetus sarjale! Viis ilma igasuguste mööndusteta.

Üldiselt ja siiski. Kui tahate Sapkowskit lugeda, siis kõigepealt kaks jutukogu. Seal on kogu essents olemas. Kui palju aega on võib need viis romaani ka läbi lugeda, ehkki palju juurde enam ei tule. Mulle meeldisid jutud rohkem. Aga ei kurda ka.

Olles oma elu jooksul lugenud läbi mitmeid ingliskeelses maailmas kirjutatud ulmeromaanide tri,- tetra- ja muid -loogiaid, tean ma väga hästi, kuidas selliseid sarju üldjuhul üles ehitatakse. Esimeses osas tutvustatakse maailma ja tegelasi ning hakatakse tasapisi intriige kerima. Vahepeal on kõiksugu questid ja muud katsumused. Ja see viimane osa on üldjuhul kõige tüütum-mingi suur lahing, viimane vastasseis eri jõudude vahel vms, millega sündmustik paraku ei lõpe, vaid peab veel pikalt seletama, mis tegelastest ikka täpselt edasi sai. Lõpuks ei pääse ka tegelaste taaskohtumistest ja lahkuminekutest ning muust pateetikast.

Poola kirjaniku Sapkowski romaanisari järgiks algul justkui seda ingliskeelses ulmes levinud malli, ehkki autori stiil, kus traagika seguneb künismiga, on midagi täiesti omalaadset. Kogu maailma haarav sõda, questid, ohtude trotsimine, ähvardav maailmalõpp... Ja siis, viiendas osas, kogu see apokalüptiline meeleolu äkki taandub. Jah, viimane suur lahing toimub, peategelased elavad kõiksugu katsumusi läbi ja, nagu eelarvustajadki maininud, leiab mõni neist õige verise otsa. Siis aga kõik justkui rahuneb... ja kui jõuad juba mõelda, et mis see autor neist tegelaste edasistest tegemistest ikka nii pikalt nämmutab, saabub see lõpp-ootamatu ning segane. Paistab, et autori eesmärk ongi mingil määral olnud klišeede trööpamine-"kangelasliku lõpulahingu" kirjelduse kõrval pajatatakse verd ja väljaheiteid täis välilaatsaretis toimuvast, sõja lõpplahendus ei meenuta kuigivõrd "headuse võitu kurjuse üle" jne.

Kohati hakkas sündmustik hullupööra venima ja vahepeal kaalusin isegi hinde "4" peale langetamist, aga lõpplahenduse ning kogumulje põhjal otsustasin lõpuks ikkagi kerge miinusega "5" kasuks-vähemalt on tegu üsnagi huvitava kompositsiooniga ning mõtlemapaneva teosega.

Ametlikult peaks "Pani Jeziora" ingliskeelne tõlge ilmuma 2017. aastal. Minu poolt loetud võrgus vedelevast fännitõlkest soovitaksin võimaluse korral pigem eemale hoida-tõlge on toimetamata ja sisaldab seetõttu üsna rämedas koguses hulle trükivigu, mis lugemise kohati kaunis ebameeldivaks muudavad.