Teate, see ei ole mingi meistriteos. Tähendab, kui see oleks päris eraldiseisev asi, kaaluksin ma paremat hinnet, kuid lugedes, eriti raamatu keskel, tuli võitmatu tahtmine lehti keerata. See on korralikult ja viisakalt teostatud raamat, mis ei ole ka halb. Krimiloo lahendus on ka päris hea, kõik muu aga... Esiteks, ehk ei ole liigne eeldada, et seda raamatut loeb inimene, kes on Asimovi robotilugudega tuttav. Raamatus on tohutult arutelusid nende kolme Seaduse üle ja mille poolest need head ja halvad on ja kuidas neid muuta tuleks. Osa sellest on üsna sirgelt tobe ja meenutas mulle kellegi naljahamba kildu, et tegelikult tuleks robotitele lisada neljas Seadus: robot paneb põlema punased ohutuled, kui saatanlikuks muutub. Teiseks ei anna inimkultuuri midagi uut roboti enesetunnetamise alguse kirjeldused. Mary Shelley pani selle kunagi nii hästi kirja, et hiisemad on vähe lisada suutnud. Olgu, võimalik, et ma peaksin kontrollima, mõni koht tuli nii tuttav ette, et ehk on tegu autoripoolse kummardusega Frankenstenimamma suunas. Aga see ei muuda mu väidet. Kolmandaks kasutab autor halba võtet – üsna alguses ütleb ta lugejale ära, kus on point (see teine punkt, eks ole) ja politseikomissar ei saa ega saa pihta... no mida?!?
Loomulikult ma lugemist ei kahetse, ikkagi professionaalne käsitöö oma ametit tundvalt tie-in`ide kirjutajalt. Aga ega midagi hullu ka ei juhtu, kui lugemata jääb.