esmamulje on umbes selline, nagu oleks Pelevin kirjutanud kokku mõned naljakamad kohad "Meistrist ja Margaritast" ning "12 toolist". see lause polnud mõeldud puhta kiitusena, sest eks need asjad ole ikka üsna erinevad. ja imho erinevalt Pelevinist viskab Pokrovski sisse ka mõned kommentaarid autoripositsioonilt.
võimalik, et kogu lugu on kirjutatud üheainsa ühiskonnakriitilise lause pärast - või, noh, ühe korra naersin ma küll kohe valjusti, ja muus osas on ehk see ridade vahelt lugemise oskus hakanud kaotsi minema.
mingil ajal avatakse kaarte ja selgub, et tegemist on variatsiooniga tuntud muinasjututeemale: kobakäpast hea haldjas, kes korraldab oma kaitsealusele kõikse paremat, aga välja kukub, nagu ikka. aga naljakas sellegi poolest.