Ma olen täheldanud, et kui juttu tuleb asjadest, mida ma hästi tunnen, siis muutun ma ülikriitiliseks. Oh, kuidas ma püüdsin oma kriitikameelt tagasi hoida! Ma ei pööranud tähelepanu sellele, et kui tehisaru hästi malet mängib, siis ei sarnane ta üldse inimmõistusele, aga kui ta mõtleb inimese moodi, siis mängib ta kehvasti malet. Ma ei pööranud tähelepanu ka sellele, et maailma parimat tehisaru ei leiuta üksik hull leidur, vaid programmeerijate meeskond. Andestasin maletajate koomilised kujud ja katsusin maailma vaadata loo kirjutamise aja pilguga.
Miski ei aidanud. Vägisi üleval hoitud hinne jooksis lõpus kolinal allamäge. Läbi mõtlemata jäi tehisaru suhe teiste malemasinatega. Kuninga armumine valgesse lippu on sama napakas kui inimese armumine mannekeeni kaupluse aknal. Eelviimases peatükis võinuks võtta või kiiresti valmistada teise samasuguse lipu. Operatsioon viimases peatükis on täielik jama. Minuni ei jõudnud ka raamatute vihkamise põhjus.
Positiivset. Kuigi pealkiri nimetab kuningat hulluks, ei hullu tegelikult keegi, nii et seda tuleb pigem ülekantud tähenduses võtta. Ma tõesti ei usu, et tehisaru hulluma peaks. Või siiski -- peategelase suhted pankuri tütrega ja otsus malest loobuda näitavad, et tema peas polnud päris kõik korras, aga see oli selge juba algusest peale.