See ei ole ilus jutt. See ei ole helge jutt. Aga see on kuratlikult hästi kirjutatud jutt. See on nii kõrgel temperatuuril keeva südameverega kirjutatud, et tundub, nagu oleks tükk autori päriselt elus hinge sellesse sisse jäetud — nagu jätab osakese endast Kuningroti manu peategelane Tilly Lipsitz. Ent ma ruttan sündmustest ette...
Jutt algab nimetu ent prestiižika ülikooli juures loomkatseid tegeva labori karmis argipäevas rotipoegade peade mahalõikamisega, kui Tilman Lipsitz hommikul tööle tuleb, ja jätkub pikalt samas vaimus. Tilly on teaduskollektiivis ainus, kellel on mingeidki inimlikke tundeid oma katsealuste suhtes. Või mis asja — ta valutab nende pärast südant ööl ja päeval, püüab teistele märkamatult õnnetuid loomi veidikenegi aidata, raiskab isiklikke ressursse lootusetule võitlusele ja lämbub kogu selle stressi käes elusalt nagu puuri pistetud näriline oma roojas. Samal ajal kui teised teadurid kliinilise distantseeritusega loomadele elektroode pähe ja mujale topivad, küülikupoegadel silmi epoga kinni liimivad, rotte-kasse-koeri elusalt lõhki lõikavad ja muidu inimkonna hüvanguks suurt teadust teevad, uurib Lipsitz rottide käitumist stressivabamas hämaras nurgakeses, püüdes leida geneetilist sidet loomade õppimisvõime ja elukvaliteedi vahel. Muidugi ei meeldi selline nunnutamine juhtkonnale ning Lipsitzile antakse karm käsk leida kiiresti “normaalne” teema teadustööle või koristada oma “loomaaed” tõsiteaduslikust laborist.
Tubli kolmveerand lugu on sellist meeleolu loomist, mille käigus läheb juba meelest ära, et tegu on ulmeteosega. Siis aga otsustab Tilly “tumedal hingeöötunnil” tuuleveskitega võitlemise lõpetada, teeb südame kõvaks, tõmbab pool pudelit kunagi kingiks saadud absinti kerre ning läheb laborisse oma kasvandikke tapma. Tõenäoliselt on järgnevas süüdi peamiselt absindi ja eetriaurude kombinatsioon — Tilly hakkab üht kadunud ja põgenenud vana rotti otsima ja leiab kapi tagant suure augu, august kokkupõimunud rottide hunniku ehk nn. rotikuninga... Ja siinkohal sisenebki ulmeline element — Kuningrott ehk hiiglasuur, kuldketiga vaimolend, kes õnnetud ja kadunud loomahingekesed, Tilmani nende hulgas, “ära” viib...
Tilman toibub laboripõrandal ja tunneb, et miski temast oleks nagu sinna “teisele poole” jäänud, ent otsustab end sellest mitte häirida lasta. Teose viimane lõik annab aimu, mis osa see selline oli, mis “ära läks” ja seob kurvale ja kummalisele jutule peale õõvastava sõlme. Väga-väga väärt kirjandus ja kindlasti peaks hindele lisama veel “plussi” — seda kahel põhjusel. Esiteks on autor tõsiseltvõetaval moel kaotanud kujuteldava piiri mees- ja naiskirjanduse vahel. Kui 1976. aasta lugejatel oli teadmiseni, et “James” on tegelikult naisterahvas, veel aasta aega, sain mina seda teada vahetult pärast lugemist. Ja nüüd tagantjärele mõeldes ei ole kirjutaja sugu selles loos tõesti tähtis. Teiseks sain sama raksuga teada, et autor lahkus 11 aastat pärast loo ilmumist enda käe läbi. Ausalt, ma ei imesta. Inimestel, kes asju nii teravalt läbi elavad nagu seda (käesoleva loo põhjal otsustades) tegi Tiptree, ei ole siin maailmas kerge püsida.
Jutt algab nimetu ent prestiižika ülikooli juures loomkatseid tegeva labori karmis argipäevas rotipoegade peade mahalõikamisega, kui Tilman Lipsitz hommikul tööle tuleb, ja jätkub pikalt samas vaimus. Tilly on teaduskollektiivis ainus, kellel on mingeidki inimlikke tundeid oma katsealuste suhtes. Või mis asja — ta valutab nende pärast südant ööl ja päeval, püüab teistele märkamatult õnnetuid loomi veidikenegi aidata, raiskab isiklikke ressursse lootusetule võitlusele ja lämbub kogu selle stressi käes elusalt nagu puuri pistetud näriline oma roojas. Samal ajal kui teised teadurid kliinilise distantseeritusega loomadele elektroode pähe ja mujale topivad, küülikupoegadel silmi epoga kinni liimivad, rotte-kasse-koeri elusalt lõhki lõikavad ja muidu inimkonna hüvanguks suurt teadust teevad, uurib Lipsitz rottide käitumist stressivabamas hämaras nurgakeses, püüdes leida geneetilist sidet loomade õppimisvõime ja elukvaliteedi vahel. Muidugi ei meeldi selline nunnutamine juhtkonnale ning Lipsitzile antakse karm käsk leida kiiresti “normaalne” teema teadustööle või koristada oma “loomaaed” tõsiteaduslikust laborist.
Tubli kolmveerand lugu on sellist meeleolu loomist, mille käigus läheb juba meelest ära, et tegu on ulmeteosega. Siis aga otsustab Tilly “tumedal hingeöötunnil” tuuleveskitega võitlemise lõpetada, teeb südame kõvaks, tõmbab pool pudelit kunagi kingiks saadud absinti kerre ning läheb laborisse oma kasvandikke tapma. Tõenäoliselt on järgnevas süüdi peamiselt absindi ja eetriaurude kombinatsioon — Tilly hakkab üht kadunud ja põgenenud vana rotti otsima ja leiab kapi tagant suure augu, august kokkupõimunud rottide hunniku ehk nn. rotikuninga... Ja siinkohal sisenebki ulmeline element — Kuningrott ehk hiiglasuur, kuldketiga vaimolend, kes õnnetud ja kadunud loomahingekesed, Tilmani nende hulgas, “ära” viib...
Tilman toibub laboripõrandal ja tunneb, et miski temast oleks nagu sinna “teisele poole” jäänud, ent otsustab end sellest mitte häirida lasta. Teose viimane lõik annab aimu, mis osa see selline oli, mis “ära läks” ja seob kurvale ja kummalisele jutule peale õõvastava sõlme. Väga-väga väärt kirjandus ja kindlasti peaks hindele lisama veel “plussi” — seda kahel põhjusel. Esiteks on autor tõsiseltvõetaval moel kaotanud kujuteldava piiri mees- ja naiskirjanduse vahel. Kui 1976. aasta lugejatel oli teadmiseni, et “James” on tegelikult naisterahvas, veel aasta aega, sain mina seda teada vahetult pärast lugemist. Ja nüüd tagantjärele mõeldes ei ole kirjutaja sugu selles loos tõesti tähtis. Teiseks sain sama raksuga teada, et autor lahkus 11 aastat pärast loo ilmumist enda käe läbi. Ausalt, ma ei imesta. Inimestel, kes asju nii teravalt läbi elavad nagu seda (käesoleva loo põhjal otsustades) tegi Tiptree, ei ole siin maailmas kerge püsida.