Lugu võõra maailma hiiglaslikest elukatest, kes on pikkamisi kohastumas aina pikemaks muutuvate talvedega (jääajaga?). Kõigi lojuste elukäik on ühesugune, mingi mõttetegevus toimub ainult soojal ajal, talvel valitsevad instinktid ning naiivne katse sellest ringist välja murda on ette läbikukkumisele määratud. Muidu pole jutul ju viga, ainult et arusaamatuks jääb, miks neil sellise eluviisi juures üleüldse intellekt tekkis. Kirjeldatud eluvorm on omas maailmas nagunii tippkiskja, intellektiga või ilma.
Hindamine tõsiteadusliku ulme kriteeriumite järgi on antud juhul igati kohane, sest autori doktoritöö oli loomapsühholoogiast.