Käesolev jutt on ikka üks karm lugu küll! Püüan pisut sisust rääkida, ja püüan seda teha nõnda, et ma midagi olulist välja ei lobiseks, kuid samas siiski annaks võimalikule huvilisele miski pildi tekstist.
Jutt saab alguse sellest, et Idaho osariigis plahvatab 2. mail 1989. a. miski võimas uurimislabor, kus uuriti mingeid ajarännu võimalusi. Toimuv plahvatus põhjustab ka väiksemat sorti globaalse (tuuma)sõja. Tulemuseks jääb labori asukohta üks kraater ning maailm saab üleüldse laastatud ja saastatud. Lõpeb üks ajastu ja algab uus, üsna tehnoloogia- ja teadusvaba pastoraalne ajastu.
Paarkümmend aastat pärast katastroofi satub kraatri juurde üks karjuste hõim. Hõimlased näevadki ühel kevadhommikul mingit viirastust... näevad ka järgmine aasta... ka ülejärgmine jne. Vilunud ulmelugeja taipab ilmselt üsna pea, et see viirastus pole midagi muud, kui naasev ajarändur (vt. pealkirja)... kuid jutt pole sellest, jutt on hoopis pisut olukirjelduslik ja müüdihõnguline lugu maailmast ning Asjade Seisust pärast katastroofi. Eriliselt heaks teeb teksti muidugi James Tiptree, Jr.-i kirjutamisoskus – see on tase!
Tugev jutt! Soovitaks neile, kes suudavad ulmes hinnata ka abstraktse hõnguga ja psühhodeeliamaigulist kirjutamislaadi. Minule oli see omal ajal esimene James Tiptree Jr.-i lugu, mis sai teatavaks tekstinäiteks ning nüüd 10-15 juttu hiljem tundub, et see ongi selline antud autori tüüplugu. Olen hiljem lugenud antud autorilt nii radikaalsemaid, kui ka lihtsamaid tekste, aga «The Man Who Walked Home» on jäänud ikka kuhugi sinna keskpaika. Hindeks antud viis aga peegeldab vaadeldava autori keskmisest kõrgemat taset... või siis lihtsalt seda, et antud autori loomelaad on mulle miskipärast sümpaatne!