Järgnev tõestisündinud lugu jutustati mulle ühest tuttavast abielupaarist kes käis kinos vaatamas üht kriitikute poolt kõrgelt hinnatud Eesti filmi. Vaatasid mees ja naine filmi ära, istusid autosse ja hakkasid sõitma kodu poole, kuhu on umbes 10 kilomeetrit. Esimesed 9 kilomeetrit ei öelnud kumbki sõnagi, siis aga lausus naine mehele sõnad mis jäid ka selle autosõidu ainsateks:
"Misasi see siis nüüd oli?"
Mind võttis samamoodi nõutuks David Zindell oma romaaniga "The Broken God". Viimati kui sai nii kannatamatult oodatud millal üks raamat ometi läbi saab oli arvatavasti keskkoolis mõnd kohustusliku kirjanduse "tähtteost" lugedes. Ja ometi oli algus nii paljutõotav.
Zindell on loonud vägagi huvitava tegevusmaailma. Ühel arktilise kliimaga planeedil elab neanertaallaste suguharu. Üsna peatselt saab aga lugejale selgeks et tegu ei ole mitte "päris" neandertaallastega vaid inimestega kellel mõni tuhat aastat tagasi sai kosmoses ringilendamisest kõrini. Nad maandusid planeedil, hävitasid oma kosmoselaevad, muutsid oma kehaehituse kliimale vastavaks ja asusid elama lihtsat elu. Nüüd teeb sellele lõpu epideemia mille tagajärjel surevad kõik suguharu liikmed välja arvatud Danlo. Eelviimane ellujäänu räägib Danlole et tolle imelik karvutu keha ei ole mitte mingi väärareng, vaid kusagil kaugel silmapiiri taga asub linn kus kõik inimesed on niisugused ja kust ka tema päris vanemad pärit on. Danlo asub rängale polaarretkele ja jõubabki lõpuks linna välja.
Sellega saab läbi umbes kümnendik romaani mahust ja paraku ka kogu lugemist vääriv osa. Edasi tuleb valdavalt toorkujul religioonifilosoofia, millest mingisugust sisukokkuvõtet on väga keeruline teha.
Linn nimega Neverness ja selle taga aimduv laiem tsivilisatsioon on iseenesest vägagi intrigeeriv. Inimeste igapäevaelu linnas tundub keskaegne. Teisalt on kasutusel arvutid millega vajaduse korral inimese mälu redigeeritakse või õpetatakse talle mõne päevaga selgeks uus keel või teadusharu. Inimesed ei ole tegelikult isegi ainsad mõistusega olendid selles linnas. Tehakse kaugeid kosmoselende. Kuskil galaktika teises servas tegeleb mingi inimrühm kahtlase tegevusega mille tulemusel hävib suur hulk tähti ja öötaevas laiutab selle tõttu suur värviline laik...
See kõik on aga ainult taustal. Romaani põhiteljeks on Danlo arenemine "metslasest" omamoodi pühakuks. Niisuguse arengu vältimatuks osaks on, nagu juba mainitud, lehekülgede ja tervete peatükkide kaupa toorkujul religioonifilosoofiat millest oli ennast pagana raske läbi närida. Istutakse lihtsalt kuskil toas või kõrtsis ja diskuteeritakse näiteks teemal et kas jumal olla on parem või halvem kui inimene olla. Vahepeal toimuvad küll ka mõned sündmused - näiteks asutatakse uus religioon millega kaasneb omajagu intrigeerimist - aga siis läheb see kõik jälle üle ja teoloogiline traktaat jätkub.
Kui loete siis omal vastutusel. Mina olen teid hoiatanud.
"Misasi see siis nüüd oli?"
Mind võttis samamoodi nõutuks David Zindell oma romaaniga "The Broken God". Viimati kui sai nii kannatamatult oodatud millal üks raamat ometi läbi saab oli arvatavasti keskkoolis mõnd kohustusliku kirjanduse "tähtteost" lugedes. Ja ometi oli algus nii paljutõotav.
Zindell on loonud vägagi huvitava tegevusmaailma. Ühel arktilise kliimaga planeedil elab neanertaallaste suguharu. Üsna peatselt saab aga lugejale selgeks et tegu ei ole mitte "päris" neandertaallastega vaid inimestega kellel mõni tuhat aastat tagasi sai kosmoses ringilendamisest kõrini. Nad maandusid planeedil, hävitasid oma kosmoselaevad, muutsid oma kehaehituse kliimale vastavaks ja asusid elama lihtsat elu. Nüüd teeb sellele lõpu epideemia mille tagajärjel surevad kõik suguharu liikmed välja arvatud Danlo. Eelviimane ellujäänu räägib Danlole et tolle imelik karvutu keha ei ole mitte mingi väärareng, vaid kusagil kaugel silmapiiri taga asub linn kus kõik inimesed on niisugused ja kust ka tema päris vanemad pärit on. Danlo asub rängale polaarretkele ja jõubabki lõpuks linna välja.
Sellega saab läbi umbes kümnendik romaani mahust ja paraku ka kogu lugemist vääriv osa. Edasi tuleb valdavalt toorkujul religioonifilosoofia, millest mingisugust sisukokkuvõtet on väga keeruline teha.
Linn nimega Neverness ja selle taga aimduv laiem tsivilisatsioon on iseenesest vägagi intrigeeriv. Inimeste igapäevaelu linnas tundub keskaegne. Teisalt on kasutusel arvutid millega vajaduse korral inimese mälu redigeeritakse või õpetatakse talle mõne päevaga selgeks uus keel või teadusharu. Inimesed ei ole tegelikult isegi ainsad mõistusega olendid selles linnas. Tehakse kaugeid kosmoselende. Kuskil galaktika teises servas tegeleb mingi inimrühm kahtlase tegevusega mille tulemusel hävib suur hulk tähti ja öötaevas laiutab selle tõttu suur värviline laik...
See kõik on aga ainult taustal. Romaani põhiteljeks on Danlo arenemine "metslasest" omamoodi pühakuks. Niisuguse arengu vältimatuks osaks on, nagu juba mainitud, lehekülgede ja tervete peatükkide kaupa toorkujul religioonifilosoofiat millest oli ennast pagana raske läbi närida. Istutakse lihtsalt kuskil toas või kõrtsis ja diskuteeritakse näiteks teemal et kas jumal olla on parem või halvem kui inimene olla. Vahepeal toimuvad küll ka mõned sündmused - näiteks asutatakse uus religioon millega kaasneb omajagu intrigeerimist - aga siis läheb see kõik jälle üle ja teoloogiline traktaat jätkub.
Kui loete siis omal vastutusel. Mina olen teid hoiatanud.