Lugu põhineb ideel, et inimese mina on sõltumatu tema kehast – nii on võimalik vahetada kehasid, rentida kehasid ning neid isegi varastada. Peategelane Eduard on üks neist, kes pakub valukartlikele või siis hõivatud inimestele omalaadset teenust: kui on tulemas operatsioon või keegi näiteks ei viitsi/ei saa aega jooksmas käia, siis palun, vahetame kehad. Senikaua kui üks keha on opilaual või jõusaalis higistamas ning talub valu, on keha tegelik omanik kusagil mujal. Valu kannatab Eduard.
Kuigi idee ei ole nagu päris uus, on ta ikkagi võrdlemisi intrigeeriv ning sellest saaks kahtlemata kirjutada väga haarava ja hea loo. Siin see aga, paraku, ei ole minu arusaama kohaselt õnnestunud. Üleminekud on ebaloogilised, tegevused järgnevad üksteisele meelevaldselt, tegelased on üsnagi puised ja igavad ning standardlahendusi ja skeeme paistab igalt poolt läbi. Lühidalt jääb mulje, et kirjutatud on kiiruga või ebakindlalt. Nõrk kolm.