Võib-olla pole see kriitika just päris objektiivne, sest ohtrate korduslugemiste tõttu aastaid tagasi olen "Kolm musketäri" suutnud peaaegu pähe jätta ja pealegi on viimane üle kolme korra paksem kui käesolev raamat, kuid ei saa enda teada jätta arvamust, et antud juhul on autor/töötleja rikka taustmaterjaliga küll äraütlemata mannetult ümber käinud.
Kasutatakse algteksti üksikuid stseene (nt. D`Artagnani duell musketäridega ja sellele järgnev lahing kardinali kaardiväelastega, teekond Calais`sse ripatsite järele) aga kõike seda tehakse väga möödaminnes ja ei saa öelda, et kuidagi huvitavalt või rikastavalt. Kuna aeg on edasi läinud ja Hawke erinevalt Dumas`t otseütleja, siis saame vettpidavaid kinnitusi kahtlustele, et Aramis on tütarlaste sarimagataja, Athos veendunud alkohoolik, D`Artagnan mõlemas valdkonnas algaja ja Constance (kes pole päris Constance nagu hiljem selgub) lahke anniga neiu, aga jällegi, ei saa öelda, et selles midagi väga põnevat oleks. Teised "Kolme musketäri" meeldejäävamad tegelased nagu Richelieu või Milady on Hawke`i raamatus hoopis kehvaverelised.
Praktiliselt igast seniloetud sarja köitest olen siiani suutnud leida enda jaoks köitva teema või probleemi, mis raamatust eredalt meelde jääb ja teksti kahtlemata väärtustab (esimeses osas on selliseks koht, kus ühele ajasõdurile saab osaks kohtumine mõne nädala kaugusest tulevikust kohale saadetud iseenda piinamisjälgedega surnukehaga - on intrigeeriv mõelda, mida peaks sellise vapustuse osaks saanud inimene mõtlema või tundma). Selles köites midagi tekstile sügavust andvat paraku ei ole, nii jätab "Timekeeper Conspiracy" kogu sarja(või vähemalt sellest seniloetu) taustal väga niru mulje. Õnneks on järgmised kaks köidet (eriti "The Pimpernel Plot") tunduvalt paremad!