Simon Hawke

On kaks põhjust, miks antud sarja või vähemalt selle esikteost esile võib tõsta. Esiteks, ja olulisem - kargus. Siin raamatus surrakse ning surevad ka tegelased, kes lugejale sümpaatseks saanud on. Samuti läheb minevikku saadetud neljaliikmelisel eriüksusel, mis kuningas Richard Lõvisüdameks maskeerunud endise kolleegi (kel plaanis ajalooga pisut omavolitseda) kahjutuks tegema peab, enamik plaanidest aia taha, nii et on huvitav lugeda, kuidas nad sellest supist välja rabelevad. Rabelevad, aga nagu öeldud, kaotuste hinnaga.

Teine romaani sisseprogrammeeritud pluss on tema seos Walter Scotti ajaloolise romaaniga "Ivanhoe". Et tegevuspaik ja tegelased suuresti kattuvad, on autori lahkel kaasabil võimalik oma lapsepõlve lugemiselamust pisut ümber hinnata.

Ainsaks ebakohaks kogu romaanis on vaid kohapealne raudrüüsse pugenud neitsike, kes edaspidi, nagu ma aru sain, jätkab karjääri järgede püsitegelasena, kuid tema vend lüüakse siin romaanis maha, nii et ka siin on võimalik kahjurõõmu tunda. Raamat on üle ootuste hea.

Sündmustik, kuhu satutakse on analoogiline söör Scotti “Ivanhoe” romaaniga, ning see seos jäigi mulle lõpuni arusaamatuks. Oh, aga erinevusi on muidugi ka - lõbus Robin on tegelikult kasutu joomar, kes pole vibu kunagi korralikult käeski hoidnud; õilis leedi Rowena ajab rüütlite laua taga kätt püksi jne.

Loomulikult on ülesanne meeletult raske, sest tuleb vältida paralleelsete ajaharude ja paradokside tekkimist. Üldiselt läheb suuremaks verevalamiseks, ent laias laastus kulgeb kõik, nagu “Ivanhoes” kirjas. Autori kiituseks tuleb öelda, et kõikvõimalikud ajarännu nipid on ta hoolega läbi mõelnud, ning ega ta üheski muus korraliku seiklusromaani kaanonis jänni ei jää. Lugu pole primitiivne, kulgeb põnevalt, on stiiliselt välja peetud. Ja ehkki paha saab teenitud palga, pole ka head kutid miskid inglid. Ainus asi, mille kallal norida, oli see, et peakangelaseks valitud sõjamees Lucas Priest on täiesti pinnapealne tegelane. Seda paremini on aga väljakukkunud omalaadse ajaeraku Hunteri kuju. Mina panen “viie” ära küll.