Üksuslased sätivad end 19. saj. laevale, mis sealsetes vetes paar alust uputanud salapärast merielukat jahib. Pardal on ka Ned Land ning Jules Verne isiklikult. Kui merielukas/allveelaev lõpuks üles leitakse, lõppeb see pealveealuse hukuga, aga vaprad ajasõdurid pluss kaks eelnimetatut korjatakse allveelaeva poolt üles.
Nagu juba allpool merepiiri selgub, on kurikaelte ninameheks ajaüksuslaste komandöri 19. saj. sündinud meelelise nõrkuse vili Drakov, kes on enda ümber igast soost lurjuseid kogunud ja plaanib midagi kohutavat. Peale selle armastab ta ka loenguid pidada.
Loogiliselt peab raamat lõppema selle plaani nurjamisega, milles ajaüksuslased saavad tõhusat abi varasemates osades kurikaelte rollis olnud terroriorganisatsioonilt.
Selles, kuidas selleni jõutakse ei ole erilist põnevust ja pinget ning tegelikult puudutas mind selles raamatus vaid üksainus moment. Nimelt, Ned Land kiindub ühte noorukesse-kaunikesse orjatari ning otsustab koos temaga jalga lasta ja uut elu alustada. Millegipärast peavad üksuslased oluliseks see plaan nurjata (üldiselt neid väikesed ajaloo kõrvalekalded ei koti), mis sisuliselt tähendab Nedi surmaotsusele allakirjutamist (ka see ei koti suurt kedagi). Ma ei näe täpselt, millist abi on Jules Verne`i poolt mehele kingitud postuumsest surematusest.