Kolmas raamat Hobart Floyti ja Alacrity Fitzhughi sarjas. Hea lugeda, ent kohati on sarjas tunda väsimuse märke ja lõpp kisub otsituks ning pateetiliseks. (No kas ei või siis lasta mõnel "heal" surma saada või suuremal õnnetusel platsi puhastada?) Seda aga kaaluvad üles leheküljed, kus võib lugedes omaette irvitada, kui tuuakse sisse heas mõttest fantastilisi tegelasi ja lahendatakse olukordi omas, sesikluseloogika võtmes. (Kui nad näiteks varastatud tähelaevas vaatavad kolmemeetrisele tegelasele mõeldud tooli ja räägivad, et selle tüübiga ei tahaks küll kohtuda, saavad nad hotellis tuttavaks kolme ja poole meetrise modelli-näitlejanna-pornotähega just umbes siis, kui see esimene tegelane peaks välja ilmuma - ja muidugi sa tead kohe, et need kaks lähevad kaklema!) Aga siiski soovitan - stressivaba lugemine.