Ulmekirjanduses on üks grupp autoreid, kes kirjutavad oma teoseid niivõrd võõrapäraselt, et näivad ise pärinevat kas kaugest tulevikust või mõnelt teiselt planeedilt. Kujutatud ühiskonnad toimivad reeglite järgi, mis pole mõistetavad, science on arenenud tasemele, kus meenutab posimist, tegelaste käitumine ja nende motiivid on vaevu arusaadavad. Tüüpilisimaks selle suuna esindajaks on A.E. van Vogt, kuid analoogilisi momente leiab ka Alfred Besteri, Philip K. Dicki ja Jack Vance`i loomingust. Ka keskmiselt väheproduktiivne, ent viie aastakümne jooksul kirjutanud ning tänaseni loomejõuline Charles Harness kuulub eelmainitud autorite hulka ning käesolev lühiromaan ongi midagi van Vogti ja Besteri romaanide "The Weapon Shops of Isheri" ning "The Star My Destination" vahepealset. Et esimesest oleks nagu laenatud ühiskond ja teisest tegelased.Vananev psühhiaater Anna van Tuyn, kes Oscar Wilde`i muinasjutu (Ööbik ja roos) ainelist balleti loob ning teose lõpetamisega koledasti kimpus on, palgatakse kaasaja tähtsama teadlase Martha Jacques`i poolt oma kunstnikust meest Ruy`d uurima, kes on minetanud lugemis- ja kirjaoskuse. Abikaasade omavahelised suhted on halvad. Protsessi käigus armub Anna alateadlikult mehesse ning seab sellega ohtu ka oma elu, kuna eelmainitud väljapaistev teadlane nimetamisväärseid inimlikke jooni ei oma.
Lühiromaani esimesed 16 peatükki on suurepärased,kuid lõpplahenduse toonud viimased kolm ületasid oma sürrealismis ka minu taluvuspiiri. Need kisuvad koondhinde nõrgale neljale, kuigi esimeste peatükkide tekitatud mulje on tõepoolest ere. Kahju, et nii läks
