Enn Vetemaa

Tegevus toimub tänapäeva Eestis. Väikeses erahaiglas töötab kunstliku viljstamise alal arst-teadlane Vassili Repson, poolvenelane-pooleestlane. Ühel päeval saabub haiglasse tema ülikooliaegne armastatu, kes on abiellunud teisega, aga nad ei saa lapsi. Repson üritab korduvalt paari sugurakke ühte viia, aga ei suuda samuti. Tal tekib mõte viia salaja naise munarakku oma seemnerakk (arst ise on vallaline ja lastetu). Paraku selgub, et Repsoni sperma ei sisalda üldse liikuvaid vibureid (oma seemne saamiseks kasutab Repson Kopli elanikuna ühe agulilitsi teeneid ja see realistlik tarmotederlik episood on üldse üks romaani parimaid). Siis tekib tal kuri mõte teha naise teadmata endast kloon. Mees üritab korduvalt rakku kloonida, ent see õnnestub alles siis, kui kogu labori sisustus mingi õnnetuse tõttu elektrivoolu alla jääb ja mees ise ka tugeva shoki saab.

Vot siis alles läheb lahti. Arst otsustab keelatud ja ebaeetilise toiminguga maailmakuulsaks saada. Ta pöördub oma endiste kaastööliste poole Vene luures. Idee on saada nende kaudu asjale taha Ameerika rahad ja siis, kui aeg küps, paljastada Eesti kui kahtlane riik, kus ameeriklaste toel tegeletakse kahtlaste asjadega, temast saaks aga Nobeli laureaat, mis siis, et keelatud tegevusega. Ameerika juutide organisatsiooni kaudu organiseeritakse mingi fond ja rahastajatele jäetakse mulje, et raha läheb sigade haiguste ja tõuparanduse uurimiseks. Tartu lähedale luuakse uurimisbaas, mida Eestis kibestunud kaasaegne Frankenstein juhib ja ta kloonib inimese rakke sigade organismi - ikka selle mõttega, et kui asi avalikuks teha, oleks olukord Eestile võimalikult vilets. Siis tuuakse mängu Katari sultan, kes ei saa kuidagi poisslast järglaseks ja kellele lubatakse Eestis Repsoni käe all poiss valmis kloonida. Ent vahendajaks olnud Vene saatkonna töötaja otsustab sultani sperma ära vahetada, jne. jne. Sündmustik on hoogne ja absurdne.

Nõrka hinnet romaanile kommenteeringi sellega, et kirjanik ei kirjuta tõsist juttu, selline humoristlik maik on asjal pidevalt man. Lõpp ja puänt on eriti koomilised. Kes tahab, võib teost kasutada ka kunstliku viljastamise käsiraamatuna, ent algteadmisi saab ka juudi toidukommetest, araabia kõrgklassi perekonnaelust, jms. Eessõnas tänab Vetemaa muuhulgas infoallikana ka oma bioloogist poega Markust, kes mu meelest ületab oma isa kirjanikuna mäekõrguselt.

See raamat on ka pisut nagu reekviem ühele maailmale, mida enam olemas ei ole ja kuigi seda saab vaid hõisates tervitada, on sellest ometi järgi jäänud tema kodanikud, kes siis ikka veel kurja haududes pahade vaimudena ringi kondavad. Peategelane on juurteta, ta ambitsioonid on vaid isiklikud ja tema tegevust maa ja rahva vastu, kus ta elab, ei saa isegi mitte reetmiseks nimetada, sest - kuigi seda kusagil otse välja ei ole öeldud - mõisteid nagu "au" ja "lojaalsus" ta oma otsustusprotsessi lihtsalt ei kaasa. Kokku lepib ta vanade KGB-znikutega kelles aga omakorda on vaid atavistlik vihkamine. Kujutades neid ohtlike, kuid vananevate meestena, kes lõpuks ebaõnnestumise peale norutama peavad, antakse neile nii hinnang, kui ka kahjuks andeks. Nad taanduvad vaid üheks kilgendava mosaiigi osaks.

Ise irvitasin mõnuga nende lehekülgede juures, kus odalisk vaimustusega mulgi kapsaid sööb. Alles peale raamatu lõppu sain aru, miks see muidu armas ja värvikas liin üldse sisse oli toodud - ikka et probleemile veel üht tahku, võimalikku vaatenurka anda; õnnestunult. Üldistades viimast väidet - tegu on seiklusjutu rüüsse pakitud mõtisklusega kloonimise, laiemalt inimsoo jätkamise teemal. Kirev galerii nupukaid tegelasi - häkker, kes värsket õhku ei kannata ja interneti teel abiellub; poisike, kelle vanemad joovad ja kes sigade toitu varastab; venelaste palgamõrvar, kes emale valetab, et kauemaks tööle jääb, kui kedagi vaja maha lüüa; see eelmises arvustuses mainitud luuleline Kopli lits, etc. Ei ole selgeid vastuseid küsimustele, nii nagu ei ole spekuleeritud, mis edasi sai. On hästi tasakaalustatud faabula ja on selle kõige kollaps; omapärane, aga loetav.

Ma ei jõua lugeda neid kohutavalt reflektiivseid tegelasi, kellele olukorras olemise asemel meenub, mida üks või teine tark on öelnud. Ja ma ei oska naerda, kui ei ole naljakas. Mina ei tea, aga ilmselt on musttuhat erinevat võimalust, kuidas üks hetk sõnadega paberile teha. Siin raamatus on valitud kõik need võimalused, mis seda hetke kättte ei saa.

Samas, ega Vetemaa ju oskab sõnu ritta panna, ta ju oskab lauseid teha. Miks siis lõigud, peatükid, osad, romaan välja ei tule? Mina ei tea. Aga mitte midagi ei uskunud.

kurb ja paha.