Jutustust «Püha Christophoruse öö» võiks iseloomustada kui võikamapoolset religioose kallakuga sürrealistlikku fantasyt. Tegevus toimub nn. keskmises maailmas, mille kaitsmisega pahaseks saanud ülemise maailma asukad ei saa enam hakkama (või ei taha enam hakkama saada). Seda kasutavad hoolega ära kõiksugused alumise maailma asukad, kes on asunud totaalsele sõjakäigule keskmise maailma vastu. Loo peategelaseks on munk, kes peab sõnumi ja mingid rohud viima mingi hertsogi kindlusesse, mida piiravad alumise maailma väed. Teel leiab munk mingist tapetud maagist järelejäänud raamatud... suurest meeleheitest ja nähtud ilgustest vapustatuna otsustab munk abisaamiseks pöörduda tumedate jõudude poole, sest muud pääsemist oma maailmale ta enam ei näe.
Paljuski tüüpiline uuem nõukogude ulmelugu, kus head tuleb teha kurja abil, sest millegi muu abil seda teha enam võimalik pole. Valgevene koolkonnale omaselt loos palju kirkaid, aga samas ka üsna seosetuid pilte, mis lõpuks mingiks jutuks kokku saavad. Kõhklused jutu hindes ongi tingitud sellest, et kuigi autor kasutab üsnagi tavalisi ja teiste poolt juba kiiskama poleeritud võtteid, on tal siiski õnnestunud luua tugevalt üle keskmise, suisa hea tekst. Isiklikult mind lummas kõige enam see alumise maailma tegelaste kirjeldus... iseäranis see homunkuluste valmistamine. Hindeks jääb siiski neli, sest mingi taotluslik sumbuursus segas juttu nautimast.