(romaan aastast 1996)
Samal ajal jätkab Rand al`Thor Dark One`i emissaride kätte langenud riikide vallutamist. Selles osas tehakse sotid sirgeks ühe võimsama Forsaken`i Sammaeliga kes on asunud valitsema Illianis. Samas on vihjeid mingitest uutest, isegi Forsaken`-itest võimsamatest Dark One`i käsilastest, kelle liikumapanevaks jõuks on One Poweri asemel True Power.
Erinevaid tegevusliine ja alamliine on sarja seniste tuhandete lehekülgede jooksul kogunenud nii palju et kindlasti unustasin mõne olulise mainimata.
Kes on sarja juba siiani lugenud, need seda niikuinii pooleli ei jäta, nii et soovitusel ka see osa läbi lugeda ei olegi nagu erilist mõtet.
Raamatu arvustamises tegelikult polegi eriti midagi arvustada - paistab olevat nõnda, et kui arvustada ühte ajaratta raamatut, oled arvustanud neid kõiki. Kõik algavad mingist kohast, siis tulevad jubedalt venitatud seiklused ning lõpus tuleb siis suur lahing, kus keegi sureb, keegi saab valusaid mälestusi ning sünnib igasuguseid kangelasi. Peamiselt peategelaste kujul, kuid ikka. Siinse väljaande puhul oli vähemalt plussiks see, et lemmiktegelase Mat`iga seigeldi kõige enam, kuid see ei tähenda jällegi, et need seiklused alati kõige meeldivamad oleksid olnud. Tema armulugu kuningannaga on liigagi väsitav sellele Jordani naiste/meeste vaadet põlgavale mõistusele. Nimelt paistavad kõik mehed olevat labased mühkamid, kes südames soovivad head, ning arvavad, et naised aina vinguvad ning et nende sõbrad saavad alati paremini naistega hakkama kui nemad (kes muidugi tegelikult arvavad sama oma sõpradega kohta), naised aga on ülbed ja kõrgemal seisvad, kuid südames teevad seda vaid selle tõttu, et teisi kaitsta, ning nemad paistavad arvavat, et kõik mehed on lollid ning päris paljud teised naised on kah parajasti lollakad. Võib-olla eksisteerivadki Jordani maailmas vaid sellised sugupooled, kuid isiklikult pole kunagi uskunud, et mu sõbrad nõnda palju paremini hakkama saavad või et vastassugu vaid ülbeid näägutajaid täis on. Võib-olla on selles süüdi aga mu kogenematus, milles ma aga siiski kahtlen.
Ja siit tuleb omakorda Jordan’i kordamisprobleem. Nimelt on seda naiste/meeste värki korratud esimesest raamatust saadik ja täiesti kindlasti kavatseb Jordani kirjanduse-järglane Sanderson seda sama taktikat ka viimases raamatus kasutada. Teiseks Jordani probleemiks on juba mainitud venitamine. See venitamine poleks ka nii väga arusaadav, kui Jordan suudaks raamatuid mingit moodi üksteisest erinevaks teha, kuid pärast poolt aastat tunduvad nad kõik suht ühesugused. Pronto või keegi siin kusagil küll jagas raamatut 3stesse vms gruppidesse, kus siis igaüks jutustas mingit perioodi vastavates kroonikates (Randi võimule tulek, võimu hoidmine jms), kuid see kõik on lihtsalt nii kohutavalt ühte moodi venitatud, et ainult tõelised fännid suudavad raamatutel vahet teha. Mina lollike aga loen neidsamu raamatuid edasi vaid neil lihtsatel põhjustel, et paar tegelast on meeldima hakanud ning tahaks teada saada, mis neist kõigist lõpuks saab. Ning muidugi ka selle tõttu, et mul on rõve komme lõpetada raamatud, mida alustan.
Samas ei tahaks aga ka siiski öelda, et Jordan on üdini läbi kukkunud. Tema auks peab ütlema, et ta on siiski loonud suure maailma, kus on ikka päris palju küsimusi, millele tahaks vastust (mis on ju ometigi hea) ning kohati on ta võimeline isegi huvitavateks stseenideks. Kahju vaid, et ta neid kiiremini ei osanud jutustada.