Robert Jordan

Ega suurt midagi ette heita ei ole, suvepuhkuse sisustamiseks sobivad need Jordani tellised päris hästi. Ilmselt seostub mul Jordani nimega nüüd elu lõpuni aias vahtrapuu all istumine, 28-kraadine välistemperatuur ja sinise taeva all tiirutavad pääsukesed... ehh, muretu lapsepõlv...

Paari lausega siis ikka asjast ka. Häirima jäi ainult üks pisut ebaloomulik aspekt. Kui sarja seniste osade jooksul on lugejatele pidevalt selgeks tehtud, et mehed kes suudavad One Power`it kasutada, on nii jubedad tegelased et emad nendega väikeseid lapsi hirmutavad, siis nüüd ilmub Rand`i väljakuulutatud amnestia peale ootamatult lagedale sadade kaupa mehi, kes loodavad et ehk on neilgi see võime olemas ja aitab saada rikkaks ning kuulsaks. Mäletame ju veel Randi siseheitlust iseendaga, kui ta pärast endal channeldamise võime avastamist suurde hingelisse kriisi sattus. See justkui ei klapiks või mis?

Muidu igati tubli tükk. Jordanil on ilmunud ka komme poetada teksti hulka muhedaid võrdlusi, mis lugejal aeg-ajalt suunurga ülespoole kisuvad. Näiteks tegelane, kellel vihaseks saades on kombeks oma patsi sikutada, teeb seda ükskord nii tugevasti justkui tahaks iseenda patsi mööda üles ronida jms. Hea vaheldus vahepeal pisut tuimaks kiskuvale mõõkade ja maagiliste angrealidega vehkimisele.

(Nati spoileritega kah nüüd) No tegelastega on nõnda, et Jordan meisterdas siis endale terve virna neid täis ning nüüd ükshaaval liigutab neid oma lahinguplatsil, kuid põmst jäävad tegelased siiski oma mõistusepiiridesse ja areng on väike (suurim paistab see siiski olevat Randil ja Nynaeve, esimesel siis kohale jõudmine, et maailmas ikka ei saa nii sõbralikult läbi lüüa, ning teisel kohatised alandused, mis ta naiste seas suht rahulikuks teevad) ning üleüldse tähistavad vaid mingeid kindlaid jooni. Ntx kõik Aes Sedaid on ülbed. Mõnedel on ka mõned isiklikumad jooned (Verin on vaikne ja tark, mõni teine Aes Sedai on jällegi tagasihoidlikum või kartlikum), kuid põmst on nad ülbed ja enamasti ka pimedad. Ning see ongi põhjus, miks mitmed karakterid vastikuks muutuvad - ntx ei salli silmaotsaski Egwenet, kes võib küll kohati töötada oma kõrgema eesmärgi nimel hoolimata siis reeglitest (ntx kuidas Nynaevele õpetab, et unede maailm pole ikka nõnda ohutu), kuid vot liiga ülbena näib neiuke. Ühesõnaga on enamik Jordani karakteritest kiviseinad, kuhu otsa võib joosta ja joosta, kuid liigudata ja südamele kallimaks neid ikka teha ei saa.

Raamat ise paistab samas väga pealiskaudne, kuid kohati ka ... deep. Et no ei ole siukest actioniliini, mis läbiks ja tõmbaks, kuid on samas erinevad probleemid, millega siis tegelased peavad maadlema ning siin punktis nõustun osati prontoga, et käib see positsioonisõda. Rand peab tugevdama enda kohta selles maailmas ning sellega valmistuma siis selleks suureks lõpulahinguks. Ning eks see 6. osa paistagi siis olevat sellest tugevdamisest - alustalade ehitamisest, mis tegelikult algas juba varem Tearis ja liikus seal Aielide kõrbesse ning nüüd lihtsalt töötab laiemalt mastaabil (et kui ta varem lihtsalt esimesi järgijaid otsis, siis nüüd rohkem tegutseb ühe koha peal ning ootab, et need temani tuleksid). Aga nojah - kõiki niite siduda siiski veel ei saa, kuna pool sarjast jäänud veel lugeda.