See raamat mahub selle sarja kuhugi keskossa. Sündmuste areng on jõudnud sinnamaani, kus algpositsioonid on kätte võideldud, suuremaks lahmimiseks pole veel jõudu ning käimas on n.ö. positsioonidsõda. Nelja saab see raamat peamiselt just selle tõttu, et piisavalt tegevust pole. Tundub, et Jordanil said esialgsed ideed otsa, uusi aga ei taha veel platsi tuua, kuna vanad pole veel lõplikult ammendatud. Seetõttu tundubki värk olevat pisut venitatud. Pisut häiriv on ka teatavat sorti ebaühtlane hüplikkus - nimelt see osa, kus kirjeldatakse Randi vallutusi on kahtlemata põnev ja puha, samas Nynaeve ja Elayne osa, kus nad lähevad pahalasi kiusama on üsna tüütu (eriti arvestades üldise actioniga). Kuna mõlemad süzheeliinid on omavahel üsna põimitud ning hüpatakse nende vahel on see vidike häiriv. Muidu on värk üsna võrreldav eelnevate raamatutega. Lühidalt sisust: Aielid jagunevad kaheks - Shaido ja muud. Shaidomehed otsustavad, et nad on ikka raskelt kõvad mehed ning otsustavad maailma vallutama minna. Randile see suurt ei istu ning ta korjab allesjäänud klannid kokku ning kimab neile ummisjalu järele. Shaidokad jõuavad lõpuks Cairhieni alla välja, kus Rand nad kätte saab ning korraliku koslepi annab. Vahepeal hakkab teda torkima Sammael, kuid teatavat sorti isiklikku põhjust arvesse võttes otsustab ta hoopis Andori vallutada, kus Rahvin on võimu haaranud. Rahvin lastakse balefirega pilbasteks ning on seega lõplikult mängust väljas. Vahepeal on Rand Lanfeari abiga "kodustanud" ühe teise Forsakeni - Asmodeani, kes koolitab Randi vastutasuks selle eest, et too ei lase muudel Forsakenitel talle liiga teha. Lõpuks loomulikult see Randil ei õnnestu ning Asmodean kukub (vähemalt esialgu?) mängust välja. Muide, ka Lanfear ning Moiraine langevad üsna erilise intsidendi ohvriks ning on samuti (vähemalt mõneks ajaks) kõrvalvaatajateks loetud. White Tower languneb kahte fraktsioonid, millest ühte jääb juhtima Elaida. Pooled Aes Sedaid tõmbavad tornist lesta ning asutavad eksiilvalitsuse. Elayne ja Nynaeve koguvad mõningase koguse informatsiooni, mida on võimalik tulevikus kasutada ning suudavad lõpuks isegi Moghedieni vangi võtta ning ühes Salidari (kus asub eksiilvalitsus) jõuda. Karakterid, eriti Rand hakkavad mõneti küpsemateks muutuma, eriti seetõttu, et Rand saab aru, et tema külamentaliteet enam asja juurde ei kõi ning ta peab aeg ajalt ka ebapopulaarseid võtteid kasutama, sest inimeste arusaam rahust, ühiskondlikust positsioonist ja muust sellisest kipub olema vastuolus tema plaanidega. Seetõttu näitab ta koheselt ära, kes on boss ning asjad hakkavad tasapisi ülesmäge pidi liikuma.