(romaan aastast 1990)
Nagu selgus asi ei olnudki nii hull, lõpus toimus vägagi põnevad sündmused, aga nendeni jõudmiseks tuli ennast vahepealsest tekstist läbi närida. Mitmel korral tekkis ka küsimus, kas sellised sündmused läbi elanud inimesed ei peaks kasvõi natukegi targemaks ja küünilisemaks muutuma ning maailma realistlikumalt vaatama? Eriti käib see Randi kohta.
Kambal pole pikka hõlpu. Natuke trenni ja siis lüüakse seltskond kaheks - tüdrukud kupatatakse aes sedaide staapi nõiaväljaõpet saama. Poisid peavad kaasa lööma "suures jahis". Nimelt on nende vana vaenlane Padan Fain vangistusest põgenenud ja kaasa võtnud kirstu jahisarvega, mille puhumine äratab surnud kangelased ja toob puhujale appi. Tegelikult pole neil valikut, sest samas kirstus oli ka neetud pistoda, millest sõltub kamba ühe liikme Mat Cauthoni elu. Paks raamat täis seiklusi ja sekeldusi, lõpuks on kõik seltskonna liikmed jõudnud (või vägisi viidud) kokku Tomans Headi nimelisse linna. Seal toimub järjekordne lõpuduell.
Selle, mammutsarja teise raamatu puhul hakkavad mind juba häirima asjad, millele ma avaosas tähelepanu ei pööranud.Positiivsed tegelased on ebameeldivad (omavaheline dialoog), lollid (ei saa ilmselgetest asjadest aru - näiteks selle salapärase Selene`i tulek ja käitumine), raamat venib (üsna alguses on peatükk, milles pole muud kui et Rand paneb end hommikul riidesse, ja mõtleb omi mõtteid).
