Kasutajainfo

Robert Jordan

17.10.1948-16.09.2007

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Jordan ·

The Eye of The World

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Maailma Silm»
Tallinn «Tiritamm» 2004

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
16
4
1
2
1
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (24)

Robert Jordani "The Wheel Of Time" sarjast rääkima hakates ei ole võimalik mööduda ilma, et torkaks silma ilmne analoogia J.R.R. Tolkieni "Lord Of The Rings" triloogiaga. Siinkohas ei tasu aga arvata, et tegemist on lihtsalt vanameistri jutustuse "klooniga". Analoogia baseerub Jordani raamatutes pigem kompleksuses, läbimõelduses ning kvaliteedis, kui jutustuses endas. Sarnaselt Tolkieniga on Jordan loonud täiesti ainulaadse maailma, millel on oma ajalugu, saagad, müüdid ning loodusseadused, samuti on kaudselt sarnane läbiv teema - võitlus hea ja kurja vahel. Erinevused on aga hoopis sügavamad - Jordani raamatud on palju personaalsemad, tähelepanu on pööratud pigem inimestele kui sündmustele, raamatusse on korjatud kilde erinevate maade legendides ja muinasjuttudest ning need äärmiselt meisterlikult kokku sobitatud. "The Eye Of The World" on vägagi lihvitud sissejuhatus sellesse omapärasesse maailma - lihtne maapoiss Rand al''Thor, kistakse välja elust kodukülas ning ta leiab ennast äkitselt keset Hea ja Kurja vahelist heitlust mis on kestnud juba terve igaviku. Ääretult huvitav on tegelikult jutu ülesehitus kuna nii Rand, kui lugeja on tegelikult sama palju informeeritud ning seetõttu sunnib raamat lugejat spekuleerima ja tegema "deduktiivseid" järeldusi. Alati ei ole selles raamatus hea tegelikult hea ja halb tegelikult halb. Tihtipeale tuleb abi täiesti ootamatust kohast ning endine sõber võib osutuda kahepalgeliseks. Esimese raamatu vahest ainukeseks miinuseks võib pakkuda aeglast teemade arengut, kuid kui lugeja on selle sarja läbinud mõistab ta, et tegemist oli hädavajaliku otsusega kirjaniku poolt. Pealegi, kõige huvitavam on seda raamatut lugeda teist või kolmandat korda, kus öeldud fraasid ning tehtud teod omandavad täiesti uue tähenduse.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene raamat mitte kunagi loppevas seerias ja vist k@ige halvem kogu seerias. Raamatu esimene osa on Tolkieni pealt maha kirjutatud. Siis laheb natuke huvitavamaks aga syndmustik ei liigu kuhugi. Lopp on taiesti arusaamatu.
Teksti loeti inglise keeles

Parima saaga mida ma lugenud olen esimene raamat. Tolkieni meenutab põhiliselt oma seotuse ja maailma kujunduse pärast. Kuid siiski on tegemist täiesti originaalse saagaga. Esimene raamat tundub igav esimesel lugemisel, ilmselt ka veidi segane. Kui ma seda sarja teist korda lugesin oli asi hoopis teine. Juba esimeses raamatus on iga juhtumine seotud hilisemaga, iga unenägu tegelastel tähendusega. Sarja nautimiseks peaks lugedes käepärast olema kõik raamatud nii et viimaseid osasid lugedes saaks huvi korral meenutuseks jälle esimese kätte rabada. Neile kellele esimene raamat igav tundub soovitaks selle siiski ära kannatada ja järgmine raamat samuti kätte võtta. Seal hakkab action juba küllaltki alguses peale, lugejale saab selgeks kes on kes (enam vähem) ja Trollocite veri voolab üle kogu maa.
Teksti loeti inglise keeles

Tähendab, esiteks seda, et erinevalt eelkirjutajatest mina kyll ei näe, kustocast see raamat (või) tema järjed Tolkieni maailmaga "analoogne" või veel vähem "maha kirjutatud" oleks. Kui siis ainult niipalju, et nad mõlemad on samas zanris. Ja justnimelt tollesama komplekssuse ja mitmekylgsemalt väljaarendatud maailma poolest, mida Pronto siin juba mainis, teeb Jordan minumeelest vanameistrile kohati isegi pähe. Seda vähemasti kolmes esimeses raamatus. Edasi kipub asi jah tõepoolest lõpmatult venivaks muutuvat. Anyway, tegelaskujud ja nende vahelised suhted on mõnevõrra mitmeplaanilisemad kui seda traditsioonilises fantasys reeglina kohata võib. Ja vähemasti esimestes raamatutes leidis aset nii tegelaskujude kui tegevuse ypris nauditav areng. Viie panen ma sellele raamatule siiski ainult *seda* konkreetset, esimest osa saagast hinnates. Kuuenda ja seitsmenda osa paiku on asi Jordanil juba ypriski yle pea kasvanud. Nendel kes asja vastu huvi tunnevad - altavista andis päringu "The Wheel of Time" peale yle 3000 matchi. FAQ''usid ja muud nänni on seal pehmeltöeldes ohtralt.
Teksti loeti inglise keeles

Esiteks ei saa ma yldse aru kust võetakse mingi tohutu analoogia Tolkieniga (olgu muld talle kerge). Nojah on kyll Black Ridersitega sarnanevad tyybid ja tegelasi on samuti kaheksa aga... aga see on siiski hoopis teine lugu. Tolkien ytles kunagi, et "Kääbik"oli nagu mõeldud rohkem lastele ja "SI" nagu rohkem täiskasvanutele, kuid sellest edasisi järeldusi tehes tuleks toppida Jordan kuhugi kõrgemale kohale, kust ainult gurmaanid seda kätte saavad (kõik teised kõnelejad seda vist ei ole). Jordan plot on ikkagi tohutuid kordi kompleksem ja käänulisem kui JRRT oma ja kuigi baas on Tolkieniga sarnane on ta siiski piisavalt erinev, et isegi suurtel Tolkieni teadjatel ja fännidel (kelleks ma ennast ka pean) oleks võimalik öelda, et see ei ole sama. Kui ma ennem mõtlesin, et on olnud kolm tyypi kes on viitsind MAAILMA luua (Jumal, JRRT & Dave Duncan) siis peaks mainima, et siit on veel yks lisaks tulnud ja vaat, et paremaga kui esimeselgi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on väga loetava raamatuga. Ei saa just öelda, et ma selle raamatu ühe hingetõmbega läbi oleks lugenud, selle jaoks on ta liiga paks, aga uneajale mõjus ta küll hävitavalt.

Tolkieni paralleele ma lugemise ajal tõmmata ei osanud. Kui sündmustik üle järele mõelda, siis teatud sarnasust võib kindlasti leida, samuti nagu paljude teiste teoste korral. Jordani maailm on siiski keerulisem ja mitmekesisem ning nagu tänapäeval kombeks on mees peategelaste kõrval ka naistegelased olemas ja sündmusi näidatakse mitmest vaatepunktist. Maailm oli ülimalt nauditav ja mitmekesine ning raamatu paksusest hoolimata ei muutunud tekst kordagi igavaks.

Teksti loeti vene keeles

Ülimalt hea sarja esimene osa.WOT on mõeldud sügavamaks lugemiseks, sellest tuleb minu meelest ka raamatute aeglane tegevuskäik. Randland on lihtsalt nii keeruline ja läbipõimunud, et selle kirjeldamiseks ja tegevusest arusaamiseks on põhjalikke kirjeldusi vaja. See raamat on sarja sissejuhatav - ta tutvustab tähtsamaid tegelasi ja aitab meil nende iseloomu mõista. Esimeses kahes raamatus on enim kirjeldatud peategelast Rand´i,hiljem laiendab Jordan teisi tegelaskujusid enam. See on lihtsa lambakarjuse kujunemine Randlandi mõjukamaks inimeseks. Nõustun eelpool kirjutajatega selles, et raamatu ja terve saaga teistkordsel ülelugemisel leiab mitmeid viiteid tulevikule ja sündmuste edasisele käigule. Raamat algab tulevase Draakoni rahulikust kodukülast, kus järsku hakkavad sündmused liikuma rakettkiirusel. Koos Aes Sedai Moirane´ga lahkuvad külast 4 kohalikku noort ja seiklused ning sekeldused algavadki: sõbrad jagunevad eri gruppidesse ja nii tuleb noortel, kes polnud oma külast kaugemale saanud hakkama saada täiesti iseseisvalt. Lõpuks saadakse jälle kokku - Jordani võte on viia vahepeal üksi tegutsenud tegelased raamatu lõpuks kõik kokku.
Teksti loeti inglise keeles

Ega siin üheksanda arvustajana polegi midagi öelda, mida eelnevad arvustajad poleks juba maininud.Süüdistused, nagu oleks Jordan Tolkien Reborn on siiski alusetud.
Teksti loeti inglise keeles

Kui see raamat kunagi eesti keeles ilmub, siis loodetavasti sarjas "10+", sest midagi, mis täiskasvanud inimesel ajus mingeid assotsiatsioone tekitaks, seal küll ei ole (seda enam on veider leida ka näiteks Avot 5-ga hinnanud arvustajate hulgas). See raamat esindab minu jaoks odavat kogupere-fantasy`t, sellist, millist oleks võinud kirjutada näiteks Bornhöhe või mõni teine üleeelmise sajandi kauge kolka kirjanik, kui vaid tollal oleks kombeks olnud oma teostesse kapaga veidraid karvaseid-sulelisi ja maagiat toppida. Raamatul on kahtlemata häid külgi, alates sellestsamast paikakomponeeritud huvitavast maailmast, samas aga - vähemasti minu jaoks - nullib selle ära üle kõige laotatud fataalsus - kui tüüp ikka on välja valitud jumala poolt oma tööriistaks, siis on ju enam-vähem ükskõik, mida ta teeb, küll ta lõpuks õigele kohale välja lohistatakse. No ja siis kogu see unenägude värk - mis mõtet on üldse teise maailma otsa rännata, kui viimane lahing toimub kusagil unenäomaailmas, kuhu võiks edukalt jõuda ka kodus magades? Ah õige küll, magada tuli kaevutäie maagilise süldi kõrval... Ja siis muidugi maht - lehekülgede kaupa ei toimu midagi peale üsna igavate kirjelduste või küllaltki professionaalselt teostatud, kuid suhteliselt mittemidagiütleva dialoogi tegelaste vahel. Tundub, nagu "kaamera" ei liiguks üle stseenide normaalse kiirusega, vaid kaks korda aeglasemalt, peatudes mitte ainult olulisel ja lugeja jaoks köitval. Ei, mahtu on kasvatatud ka sellega, et tegelased tükk aega lihtsalt sügavad ennast. Ja ülejäänud aeg muudkui kappavad edasi-tagasi. Talumatult lapsikuks teeb asja ka see, et keegi neist surma ei saa (va. üks, kelle puhul võin mürki võtta, et ta on hilisemates osades tagasi) - nii et need kolmemeetrised kõverate mõõkadega trollocid ja meeldivalt õudseks kirjutatud silmitud poolinimesed tunduvad lõpuks lootusetute klounidena ja kogu tolle hirmsa pimeduse rabelemine meenutab päästearmee laulukoori - tumedad paraja overkilliga tüübid, kes mängeldes möödujaid kotivad, mööda allilmakäike kiiresti kuhu tahes lähevad ja aastaid eesmärgist teadlikud on, on abitud padikonna kogenematute talulaste kõrval... Tegelaste motivatsiooni põhjendatus ja omavahelised suhted kuuluvad ka nagu rohkem sinna üleeelmise sajandi romantismi valda, olles nii vastikult steriilsed ja korrektsed, et ei aja isegi naerma. Jällegi - üleeelmisel sajandil olid seiklusjuttudes tegelaste asemel sellised determineeritud hüpiknukud (ja ka näiteks Dumas` musketäärid on sellistega võrreldes lausa süvapsühholoogilise essee tegelased).

Nii et kokkuvõttes selline ameerika madina-seebiseriaalide tasemel asi - ja ärge laske end petta mahust, seal ei juhtu nii palju, kui lehekülgede arvu järgi arvata. Noh, põgenevad, ujuvad, kappavad, kannatavad nälga, kohtuvad huvitavate inimestega, lähevad lahku, saavad uuesti kokku, lõpuks antakse ka Sai`tan`ile pasunasse (tegelikult annab muidugi valgusejumal) ja võib täiesti ette kujutada, et sihuke saiapudine jant kestab edukalt lõpmatu arv samamahulisi osasid. Minust aga jäävad need lugemata. Ka mina olen JrrT LotR`i puhul seda meelt, et suhteliselt idiootlik on lasta opossumitel mingit seibi teise maailma otsa tassida, aga ometi ei olnud mul mainitud teose puhul tagakaant sulgedes tunne, et olen asjatult aega raisanud.

Teksti loeti inglise keeles

hämmastavalt igav raamat. 700 (seitsesada!) lehekülge käib mingi tagaajamine, nõidumine, väiksemate ja suuremate pahade nottimine. ja kui kogu see jama mingisse vahefinishisse jõuab, jätavad tegelased täpselt niisama ükskõikseks kui lugemist alustades. kui mulle poleks lubatud lugemise eest raha maksta, poleks veerandist kaugemale jõudnud - või veel tõenäolisemalt poleks üldse alustanudki.

on tõsi, et teos on märksa erootilisem kui lotr - kui nii võib nimetada paari eelpuberteetlikust flirdist kantud episoodi. nagu eelkirjutajat, jättis lotr ehk "opossumite seibitassimine" mindki üsna ükskõikseks, ent sisaldas siiski mingeid arhetüüpseid kujundeid. jordan on ehe ja mitte eriti kutsuv eskapism. samas väärib autori ettenägelikkuks siiski märkimist. no et kui tegelased saavad üksteist mõjutada ka unenägudes ja kui maakera sees on teine maakera, märksa suurem kui välimine ja kui on reserveertud aja tsüklilisus, mis võimaldab reinkarnatsioone, siis on autoril tõesti võimalik sellist maailma ekspluateerida oma elupäevade lõpuni - või kuniks lapsemeelseid lugejaid jätkub.

Teksti loeti eesti keeles

Päris hea fantasy, eriti, kui arvestada seda, et järgmised osad peaksid eelarvustajate sõnul veelgi paremad tulema. Ilmselt on tegu monumentaalse saaga tellisepaksuse ekspositsiooniga. Analoogid Tolkieniga tunduvad tõesti tugevad, ent võib-olla on see minu kui vaid eesti keeles lugeva inimese viga-ingliskeelses maailmas esineb klassiku jäljendamist kuuldavasti rohkesti. Jordani hea-kurja käsitlus on parem ja komplitseeritum kui Tolkienil. Aes Sedaid, Valguse Lapsed, aielid, Rändav Rahvas-igaühel on asjast erinev arusaam ja kõik pole sugugi õiged. Vahepeal näib, et hea leer justkui puuduks, on vaid lõputu hulk dogmadesse uppunud sekte, kes omavahel kaklevad ja nii Pimeduse Isanda tööd tegelikult hõlbustavad. Trollokid on paraku haruldaselt fantaasiavaene leiutis, mida ei saa öelda mürdraalide ja eriti draghkarite kohta. Tõlge on päris korralik, nalja tegi vaid lause, kus tallmeistri nägu " meenutas hobust" ??? Kas näol ka kabjarauad olid, jääbki mõistatuseks. Igatahes minu puhul pidas tagakaanel leiduv väide " On mida lugeda, ja on mida oodata, " paika. Jääme ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult oli see oopus täiesti loetav, kuigi algul jahmatas oma 700 suhteliselt peenikeses kirjas leheküljega. Lugu oli huvitav ja põnev, mistõttu oli võimalik see hiigelromaan siiski läbi lugeda. Olles lugenud Tolkieni teoseid ja eelnevaid retsensioone, võin nentida, et ka minu meelest leidub Jordani kirjatöös paralleele Tolkieni "Sõrmuste isandaga". Samas ei muutunud need vähemalt minu jaoks häirivaks. Oli ju Jordani konstrueeritud maailm ilusti paigas ja omanäoline.

Põhjust leiab ka pisukeseks nurinaks. Nagu eespool on Ants Miller tabavalt maininud, jääb arusaamatuks, miks need kangelased oma retke jooksul vastaste rünnakutest praktiliselt puutumatuiks jäävad. Ei adu endas just haiglast iha, et peategelased üksteise järel surema peaksid, kuid algselt hirmkoledate ja üliohtlikena kujutatud mürdraalidest ja trollokitest jääb kaunikesti kentsakas mulje, kui nad miskite võitluskunstides üsna kogenematute noorte talumeeste käest pidevalt nüpeldada saavad.

Pikki kirjeldavaid lõike võiks ju ka Jordanile ette heita, kuid õnneks ei muutunud need sedavõrd tüütavaks, et oleks kaalunud raamatu pooleli jätmist.

Olgugi et algul ei jätnud "Maailma silm" just kõige suuremat muljet, võin pärast tagakaane sulgemist öelda, et kõigest hoolimata on tegemist päris kobeda ajaviitega. Sellest siis ka hindeks "neli".

Teksti loeti eesti keeles

- kusjuures olen pygala võrra kõrgema hinde kiuste täiesti nõus enamusega Atsi kommentaaridest ;) Loetletud nähtused raamatus täiesti eksisteerivad. G. Martin on fantasykirjanduse lati nagunii lakke tõstnud ja Jordan läheb selle alt ludinal läbi. Samas - lugeda oli täitsa tore, mulle meeldis. Ja paksu raamatu hea omadus on muuseas ka see, et ta ei saa poole õhtuga otsa. Nii, et mõningase äksõntegevuse jaotamise võib selle eest andeks anda. Jaksavad need tegelased siis vahetpidamata mõõgaga vehkida, vahepeal vaja ikka natuke võileiba näsida. Toob tegelase kohe lugejale lähemale ;)
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates paistab JRRT vari selles tellises küll iga prao vahelt. Jordan on muidugi märksa ilmekam kirjanik kui JRRT, aga kogu sündmustikule on LotRist mõne üksiku erandina analoog võtta. Millegipärast ei tahaks uskuda, et JRRT on täiusliku ja ammendava seikluste loeteluga maha saanud. Ma peaaegu ootasin, et see neetud jälitaja-kerjus - mis see nimi oligi, Padan Fain (?) - lõpus "Minu kõrgeausus" susistama hakkaks...

Teine asi, mis häirima hakkas, olid nimed. Ma saan aru, et keskmisele anglosaksi kultuuritaustaga eurooplasele ei ole midagi saladuslikumat keldi-iiri mütoloogiast või äärmisel juhul selle Tolkieni mugandusest, aga kas tõesti peab nii vaimuvaeselt neist nimesid tuletama -- kuningas Artur, Morgase, Tuatha`an, Manetheren jpt.? Nojah, teisalt - milline anglosaks tahaks jälle lugeda väljahääldumatutest kangelastest, kelle nimeks oleks näiteks Dobrõnja, Zhu Ziyi, Kamehaliolikauahe, Tlaxcoayatl, Ngurruwurry või Saueaugu Jüri..... Ei oota ju neilt valge hobuse seljas mõõgaga maailma päästmist Suure ja Koleda käest, eks ju?

Aga mis ma siin ikka virisen. Autor on suure vaeva ära näinud ja kokku saanud teksti, mille lugemisele kulutatud aega niisama raisatuks küll pidada ei saa.

Teksti loeti eesti keeles

Tsiteeriks siinkohal eelarvustaja Katariinat - ehkki hinne on pügalavõrra kõrgem, pean nõustuma Atsi arvamustega. Olen valmis 100% alla kirjutama ja takka kiitma.
Millest siis kõrgem hinne? Esiteks sellepärast, et olgugi sideainega koormatud, oli asi üle keskmise lihtsalt ja nauditavalt loetav. Enne seda ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas on võimalik ühest ja samast asjast jahuda läbi niimitme raamatu (praeguseks 11 vist?). Nüüd saan aru küll. Võtame 700 lehekülge ja kirjutame sinna mõne nädala sündmused. Ja juttu jagub kauemaks. Ajame mitmed asjad suhteliselt segaseks. Ja siis lahendame nemad üsna triviaalselt andes mõista, et keerulisetel probleemidel on alati olemas lihtsad, kõigile arusaadavad ning sealjuures täiesti valed vastused. Mul tekkis isegi sportlik huvi, et kuidas kirjutaja ennast hilisemates teostes nii mõnestki idanema pandud probleemist välja keerutab. Ehkki järgmise osa lugemiseks teen ma üsna ilmselt üsna mehise vahe sisse.
Kangesti tahaks ka midagi maailma kohta öelda. Oli teine peris kena, aga ei saa küll öelda, et selle ehitamisega end eriti higiseks oleks aetud - Tolkieni vanad ja targad silmad vaatavad pea igalt leheküljelt vastu. Trollocid on kuidagi valusalt orkide nägu ja tegu ning poolinimestele võiks julgelt nazgulid nimeks panna (ehkki minu arusaamist mööda oli nende produtseerimine rohkem nagu Uruk-Haidega äravahetamiseni sarnane). Need olid ainult kaks näidet ja kes nii Tolkieni kui Jordanit lugenud, sellel vist ei teki paralleelide tõmbamisega erilist vaeva.
Niisiis olen lugenud tunduvalt etemat imeulmet. Samas ka tunduvalt kesisemat. Kuivõrd ei pea lugemisele kulutatud aega raisatuks panen ära nõrga "nelja".
Teksti loeti soome keeles

Leian, et lp. Moonika Lembinen peaks läbi lugema terve teose ja mõistma tähendusi kirjelduste taga enne kui siia sõimama tuleb.

Ei nõustu nendega, kes peavad Jordani Tolkienist paremaks, võib olla tõesti selle tõttu, et on parem või siis kuna lihtsalt Tolkien meeldib enam ja oli ikka esimene fantasy, mida lugesin (va. siis sellised tõelised lastekad nagu Lindgren :) ). Jordan võis mõned asjad Tolkieni kõrgusele jõuda, kuid fantasy plagiaadis ei jõua ta kunagi Paolini kõrgusele, kes kasutab oma lugudes seoseid, nimesid või otseselt seiklusi teiste fantasy kirjanike teostest.

Unenägudestseenid olid kohati igavad, esimese ja teise ajal ootasin juba millal lõppeb, kuid kolmas oli juba huvitavam, sest sai ka midagi loo kohta teada (algul see kirjeldamine tüütas, ma ei ole eriti pädev kirjelduste lugeja). 700 lehekülge igasugust jooksmist ja jamamist, kuid meeldis. Tegelaste elus püsimine võis küll tunduda lapsik, kuid isiklikult toetan seda enam, kui mõne suremist (langegem lapsikustesse). 5, ja jään pikkisilmi ootama järgmist osa eesti keeles...

Ma olen selline fantasy fänn, kellele piisab natukesest mõõgast ja maagiast ning jutustamisoskusest, et juba raamatut üheks parimateks pidada, nii et kohati võin üpriski ägedalt vastata mõnele asjale, mis ei meeldi. Vabandan sõnade segi ajamises, kuid läbi peaks siiski lugema, enne kui hindama tulla. ;)

Teksti loeti eesti keeles

Ajaratas on hea. Pole kahtlust, et tegemist on hea fantasy`ga. Pigem seaksin küsimuse üles - kas ja kui palju on tegemist klooni või originaaliga.Lugedes raamatut jääb mõnes kohas mulje, et fantaasiamaailma ideede arv on piiratud. Seetõttu lihtsalt tuleb paremad ideed puhtaks pesta, läikima lüüa ja taaskasutusse saata. See on nagu kaltsukas käimine. Sõltuvalt second-hand`is tuhlava inimese maitsest ja oskustest võib pruugitud kraamist kokku panna kas hernehirmutise või stiilse ja omanäolise rõivakomplekti.Ma arvan, et Robert Jordan on hakkama saanud just selle teisega.Aes Sedaid meenutavad mulle Düüni kõrgeaulisi emandaid. Pahalased (trollokid, myrddraalid jms.) on üsna tavaline kahvatupoolne koopia Sõrmuste Isanda kurjamitest (kahurilihast, mida kangelased peavad piisavates kogustes rappida saama). Ogieride ja Entide sarnasus on samuti üsna ilmne.Kindlasti on veelgi paralleele, mida võiks tõmmata, aga mida mina oma tagasihoidliku lugemuse juures teha ei oska. Aga kõik need ideed ja tegelased kokku moodustavad nauditava terviku ja selle nimel võib kõik tahtlikud või tahtmatud laenud andeks anda.Kes aga tahab näha, mismoodi üks hernehirmutis välja näeb, see lugegu Paolini "Vanemat". See kompott ajas tõeliselt hambad valutama.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

4 miinusega.Kõige suurem pluss oli see, et igav ei hakanud ja tegevust jätkus. Kohati läks isegi põnevaks. Seevastu negatiivse poole pealt oleks rohkem välja tuua. Esimesena loomulikult pea igas peatükis vastuvahtiv Tolkieni "Sõrmuste isanda" vari. Mõnes kohas on Tolkieni väga tugevalt tunda, teises kohas aimamisi, aga originaalsuses ja ainulaadsuses ei saa küll Jordanit süüdistada. Täiesti maha ei ole Tolkienilt kopeeritud, võetud on väline kuju, siis lisatud sellele kikkis kõrvad, vähe tumerohelisem värv ja komplitseeritum iseloom. Aga "Sõrmuste isandast" tuttavad tegelased, sündmused, paigad, traditsioonid, hoiakud, käitumised löövad siiski tugevalt läbi. Mis veel? "Maailma silm" on kirjutatud punnitades. Seetõttu ei mõju ehedalt. Palju on poosetamist ja võltshardust. Püüan pisut Jordani stiili ahvida: Tiku ja Taku sõid lõkke ääres õhtust. "Kuidas maitseb?", küsib Tiku maheda häälega, kuid äkiline silmatõmblus reedab küsimuse tähtsust küsijale. "Käib kah." nendib Taku, kuid heidab kiire kõrvalpilgu, sest kolmas meel on tabanud Tiku häälest võõra tooni. "Kus ma seda tooni olen kuulnud?" arutleb Taku. "Ma tegin seda toitu suure hoolega" mainib äkki Tiku ja ta silmavaatest ning hääletämbrist aimub terast. Taku satub segadusse, kas Tiku tõesti näeb ta mõtteid? Ebalevalt kohmab ta: "Ma imetlen Teie gulinaarseid oskusi, kohe näha, et põlvnete suursugusest Megaoravate klannist, madam".Niipalju sellest kui ma püüaksin ise Jordanit jäljendada. Lisaks sellele, et teos on kirjutatud punnitades (ehk mitteloomulikult) on ta ka üledramatiseeritud ja täis tobedusi. Tobeduste tipp on stseen Neljas Kuningas, kus välk tabas viimasel hetkel nagu tellitult kõrtsi trellide (!?!) pihta, jättes plahvatuse mulje ja tappes valikuliselt pahad ning jättes vigastamata head. Arvan, et teist raamatut ma küll ostma ei hakka kui just mega alet ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Kaugel maaservas, tõelises kolkakülas, kuhu isegi rändmuusik satub kord aastas, on algamas iga-aastane kevadpidu. Külapoisid Rand, Mat ja Perrin on elevil - see on aasta tippsündmus, kuhu tuleb tavaliselt isegi rändmuusik kohale. Nad ei oska aga ette kujutadagi, kui ebatavaliseks selleaastane pidu kujuneb, sest vaevalt mõni päev hiljem on pool küla maha põletatud, kinnitust on saanud sõna otseses mõttes muinasjututegelasteks peetud koletislike trollokite ja myrdraalide ning salapäraste naisnõidade aes sedaide olemasolu. Poisid ise on paari päeva pärast juba külast kaugel, koos aes sedai Moraine`i, tema turvamehe Al`Lani ja rändmuusiku Tom Perriniga põgenemas terve mustade jõudude armee eest. Paar külatüdrukut on ka kaasas.

Kuigi külanoortel on seda alguses raske uskuda, on selge, et neis on midagi ebatavalist, et nad selliste jõudude sihtmärgiks on saanud. Noored ei tea oma külast kaugemal toimuvast suurt midagi ja nii avastavad nad mammutsarja esimese osa jooksul Jordani fantaasiamaailma koos lugejaga. Pole vist liiga palju paljastada, et igaüks sellest küladiskost, kes teekonnale on asunud, osutub ühel või teisel viisil ülimalt ebatavaliseks.

Võtsin selle raamatu esimest korda ette mingite suvepäevade teisel päeval ühel saarel, kus ükskõik kui mõttetu raamatuga samblal külitamine tundus mõistlikum kui väsimatute läbustajatega eelmise õhtu ebameeldivate detailide meenutamine. Hakkasin lugema, mingi hetk olime juba praamil, kus lugeda tuli püstijalu ja siis olin juba kodus ning lähenes poodide sulgemise aeg. Olin pool esimesest raamatust lihtsalt neelanud. Hirmus põnev.

Teine pool käis kah, aga tegelased hakkasid oma elust ja tegemistest juba liiga palju teadma ja see mõnus salapära ja lummus vähenema. Tagantjärele tean, et järgedes see häda ainult süveneb. Käib mingi jube soigumine ja intrigeerimine, tegelased on lollilt põikpäised ja tegevus venib nagu tatt. Esimeses olid nende hädade alged olemas, aga ei domineerinud. Viis.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: