Kui ma olin kusagil poole raamatu peal, leidsin, et raamat on nagu enam vähem nelja väärt. Lõpp sundis mind panema siiski viie, kuigi miinusega. "The Wheel of Time" sarjast on just see üllitis kõige rohkem oma ilmumishetkel poleemikat tekitanud. Tõenäoliselt on selle põhjuseks see, et rahvas on juba närviliseks muutnud ning tahavad lõuks teada, mis kogu sellest värgist saab. pean tunnistama, et ma ei jaga nende arvamust -- taolistel kärsitutel inimestel pole vaja lugema hakata pooleli olevaid sarju, seda enam, kui tegemist on taolise mammutsarjaga nagu see. Osade jaoks sisaldas ta liiga vähe, osade jaoks liiga sisutühi, "Kuhu kadus Mat?" küsivad kolmandad, jne. jne. Mis ma öelda oskan?
Raamatu juures on märgata teatavat arengut võrreldes eelnevatega. Kadunud on selge piir hea ja halva vahel, on märgata teatavat arengut karakterites - nii inimlikult tasemel, kui ka sotsiaalsel. Kui varemates raamatutes said ninatargad noorukid suur pruukida üsna valimatult, siis selles raamatus on märgata juba tendentsi õiges suunas. Teisisõnu, karistus on kiire tulema, kui valede inimeste pihta urised. Tõsi küll, arenguruumi on märkimisväärselt. Jordan on kirjutanud väga hea, läheksin isegi nii kaugele, et ütleksin parima, mida ma lugenud olen, fantasi süzhe, kuid sõnaseadmises on ta pisut liiga konservatiivne, pisut liiga kinni meie ühiskonnastandardite küljes. Mida ma SELLE konkreetse raamatu juures aga märkasin ja mis on kindel samm õiges suunas on realismitaju -- kui esimestes raamatus sähvisid vägud ja mõõgad ning trollocid ja myrddraalid langesid vasakule ning paremale ise halvimal juhul ainukt kriimustades hea poole tegelasi, siis seekord kipub seis olema 50/50. Nüüd aga sisust:
Elayne ning Nynaeve korjavad kokku parajalt kirju seltskonna Aes Sedaisi, Mererahvast ning aastate jooksul White Towerist välja heidetud või ise jalga laskunud tegelasi ning võtavad kätte ja sätivad ilma õigeks, kasutades lõpuks seda vidinat, mida nad on juba kaks raamatut tagasi otsima asusid. Seanchan-id üritavad uuesti kanda kinnitama asuda, aga Rand anab neile normaalselt üle tahi (mitte kergelt, arvestades mitte kaotusi, vaid sündmusi ning tagajärgi) Perrin avastab äkiteslt, et ta on uue Manetheren-i sünni lävel, sealjuures veel nii edukalt, et ta ise kipub uueks kuningaks jääma. Lisaks Two Rivesi piirkonnale satub talle taskusse veel Ghealdan, koos kõikide mõnudega. Sealjuures korjab ta ülesse veel endise Andori kuninganna Morgase (incognito) ning Whitecloakide endise spioonimeistri (kahtlane, kui võimekas persoon). Black Towerit rünnatakse White Toweri kamba poolt, kes on aga liiga enesekindlad ning Asha`manid panevad Aes Sedai-dele käpa peale. Lisaks sellele nad võtavad kätte ja Bondivad oma vangid. Hiljem põgeneb Black Towerist väike kamp inimesi, kes eelnevalt proovivad Randiga halba nalja teha (loe: maha tappa). Vaikselt hakkavad ka hullumeelsuse märgid Black Toweris pead tõstma ning asjalood kipuvad karmiks minema. Egwene omakorda saab lõpuks mässuliste Aes Sedaide kamba kogu naha ja karvadega oma käpa alla ning suundubWhite Toweri kallale. Lõppu veel väike cliffhanger, kus Shaidokad nabivad kinni Morgase, Faile, Ghealdani kuninganna ning kelle saatus ripub edaspidi juuksekarva otsas. Perrin kohtub Prohvetiga. See osa jääb samuti cliffhangeri sisse ning tulemus näeb alles järmises raamatus. Mängu tuleb ka uues forsaken-class channeler - Cydane, kes üldise arvamuse kohaselt on uuesti ellu äratatud Lanfear. Küsmärgi süzhee seisukohalt jätab õhku kogunenud Piirimaade armee, kes otsustab Randile/Mazrim Taimile säru teha. Tegevust kui palju ning enamus väga hästi kirja pandud.
Paistab, et sisuline positsioonisõda hakkab läbi saama, sest enam eriti laitui areneda suurt ei ole võimalik. Tõenäoliselt toob järgnev raamat üsna palju tormilisi arengeid nii mõnessegi süzheeliini.
Raamatu juures on märgata teatavat arengut võrreldes eelnevatega. Kadunud on selge piir hea ja halva vahel, on märgata teatavat arengut karakterites - nii inimlikult tasemel, kui ka sotsiaalsel. Kui varemates raamatutes said ninatargad noorukid suur pruukida üsna valimatult, siis selles raamatus on märgata juba tendentsi õiges suunas. Teisisõnu, karistus on kiire tulema, kui valede inimeste pihta urised. Tõsi küll, arenguruumi on märkimisväärselt. Jordan on kirjutanud väga hea, läheksin isegi nii kaugele, et ütleksin parima, mida ma lugenud olen, fantasi süzhe, kuid sõnaseadmises on ta pisut liiga konservatiivne, pisut liiga kinni meie ühiskonnastandardite küljes. Mida ma SELLE konkreetse raamatu juures aga märkasin ja mis on kindel samm õiges suunas on realismitaju -- kui esimestes raamatus sähvisid vägud ja mõõgad ning trollocid ja myrddraalid langesid vasakule ning paremale ise halvimal juhul ainukt kriimustades hea poole tegelasi, siis seekord kipub seis olema 50/50. Nüüd aga sisust:
Elayne ning Nynaeve korjavad kokku parajalt kirju seltskonna Aes Sedaisi, Mererahvast ning aastate jooksul White Towerist välja heidetud või ise jalga laskunud tegelasi ning võtavad kätte ja sätivad ilma õigeks, kasutades lõpuks seda vidinat, mida nad on juba kaks raamatut tagasi otsima asusid. Seanchan-id üritavad uuesti kanda kinnitama asuda, aga Rand anab neile normaalselt üle tahi (mitte kergelt, arvestades mitte kaotusi, vaid sündmusi ning tagajärgi) Perrin avastab äkiteslt, et ta on uue Manetheren-i sünni lävel, sealjuures veel nii edukalt, et ta ise kipub uueks kuningaks jääma. Lisaks Two Rivesi piirkonnale satub talle taskusse veel Ghealdan, koos kõikide mõnudega. Sealjuures korjab ta ülesse veel endise Andori kuninganna Morgase (incognito) ning Whitecloakide endise spioonimeistri (kahtlane, kui võimekas persoon). Black Towerit rünnatakse White Toweri kamba poolt, kes on aga liiga enesekindlad ning Asha`manid panevad Aes Sedai-dele käpa peale. Lisaks sellele nad võtavad kätte ja Bondivad oma vangid. Hiljem põgeneb Black Towerist väike kamp inimesi, kes eelnevalt proovivad Randiga halba nalja teha (loe: maha tappa). Vaikselt hakkavad ka hullumeelsuse märgid Black Toweris pead tõstma ning asjalood kipuvad karmiks minema. Egwene omakorda saab lõpuks mässuliste Aes Sedaide kamba kogu naha ja karvadega oma käpa alla ning suundubWhite Toweri kallale. Lõppu veel väike cliffhanger, kus Shaidokad nabivad kinni Morgase, Faile, Ghealdani kuninganna ning kelle saatus ripub edaspidi juuksekarva otsas. Perrin kohtub Prohvetiga. See osa jääb samuti cliffhangeri sisse ning tulemus näeb alles järmises raamatus. Mängu tuleb ka uues forsaken-class channeler - Cydane, kes üldise arvamuse kohaselt on uuesti ellu äratatud Lanfear. Küsmärgi süzhee seisukohalt jätab õhku kogunenud Piirimaade armee, kes otsustab Randile/Mazrim Taimile säru teha. Tegevust kui palju ning enamus väga hästi kirja pandud.
Paistab, et sisuline positsioonisõda hakkab läbi saama, sest enam eriti laitui areneda suurt ei ole võimalik. Tõenäoliselt toob järgnev raamat üsna palju tormilisi arengeid nii mõnessegi süzheeliini.