Titus Crow saaga teine osa on edasi antud de Marigny`ist järele jäänud paberitena. Lugu käivitub nii, et 10 aastat peale mälestusväärset Crow ja de Marigny kadumist Blowne House`ist, ilmub de Marigny äkki välja. Ta ei tea kus või mis ta on olnud - ilmselt lihtsalt sooritanud ajahüppe. Ainult Crow on kadunud - kuhugi aja ja ruumi sügavikesse.
Wilmarth Foundation viib de Marigny oma 10 aasta võitlustega kohe kurssi - romaani algus ongi tihe faktoloogiline materjal madistamisest Cthulhu elajatega. Üldsegi mitte huvitav, ent edasi läheb veel hullemaks...
Teatava telepaatilise trikiga ilmub Crow välja. De Marigny-seeniori kellaga, mis pole midagi muud, kui Vanemate Jumalate ajas rändamise aparaat, on kuulus müstik teinud läbi pika teekonna - nii Maal, kui mujal...
Ja siis algabki Crow reisikiri. Ma pole ammu midagi tüütumat, jaburamat ja sisutühja lugenud! Pole mõtet autori fantaasialendu ja Crow eksirännakuid pikemalt kirjeldada... ta mässab Maa kauges minevikus dinosaurustega, käib ära Maa lõpus, robotite maailmas (kus ta ihu uuendatakse) - lõpuks jõuab Vanemate Jumalate maailma Elysiasse, kus kohtab oma armastatut jumalatar Tianiat.
Inspiratsiooni on ammutatud muidugi klassikutelt. Ja viiteid neile tuleb tekstis ka rohkelt ette Lovecraft, Lindsay, Howard, Chambers, Derleth- loomulikult ka Wells, sest see ajamasinaga müttamine on ju temalt maha kopeeritud. Ja meenub ka Tolkien - samasugune ülitihe faktoloogiline kuhil müütilist ainest pluss igav ja lohisev reisikiri.
Crow ja de Marigny enda suhe on selgelt Holmesi ja Watsoni oma; tegelikult ka Crow taasilmumine ehk surnust ülestõusmine on ju selge viitega Conan Doyle`ile.
Romaanis puudub läbimõeldus, mulle kangastus pilt trükimasina taga kummargil ja loomepalavikus värisevast noorest Lumleyst, kes kõik, mida ta lugenud oli Crow seikluseks ümber vihtus. Suure õudusmeistri loomingu häbiplekk on see romaan!
Wilmarth Foundation viib de Marigny oma 10 aasta võitlustega kohe kurssi - romaani algus ongi tihe faktoloogiline materjal madistamisest Cthulhu elajatega. Üldsegi mitte huvitav, ent edasi läheb veel hullemaks...
Teatava telepaatilise trikiga ilmub Crow välja. De Marigny-seeniori kellaga, mis pole midagi muud, kui Vanemate Jumalate ajas rändamise aparaat, on kuulus müstik teinud läbi pika teekonna - nii Maal, kui mujal...
Ja siis algabki Crow reisikiri. Ma pole ammu midagi tüütumat, jaburamat ja sisutühja lugenud! Pole mõtet autori fantaasialendu ja Crow eksirännakuid pikemalt kirjeldada... ta mässab Maa kauges minevikus dinosaurustega, käib ära Maa lõpus, robotite maailmas (kus ta ihu uuendatakse) - lõpuks jõuab Vanemate Jumalate maailma Elysiasse, kus kohtab oma armastatut jumalatar Tianiat.
Inspiratsiooni on ammutatud muidugi klassikutelt. Ja viiteid neile tuleb tekstis ka rohkelt ette Lovecraft, Lindsay, Howard, Chambers, Derleth- loomulikult ka Wells, sest see ajamasinaga müttamine on ju temalt maha kopeeritud. Ja meenub ka Tolkien - samasugune ülitihe faktoloogiline kuhil müütilist ainest pluss igav ja lohisev reisikiri.
Crow ja de Marigny enda suhe on selgelt Holmesi ja Watsoni oma; tegelikult ka Crow taasilmumine ehk surnust ülestõusmine on ju selge viitega Conan Doyle`ile.
Romaanis puudub läbimõeldus, mulle kangastus pilt trükimasina taga kummargil ja loomepalavikus värisevast noorest Lumleyst, kes kõik, mida ta lugenud oli Crow seikluseks ümber vihtus. Suure õudusmeistri loomingu häbiplekk on see romaan!