Lumley esimene romaan, ühtlasi ka seni vaid juttudes tegutsenud Titus Crow tegevuse kroonika võitluses esimeses suuremas sõjas ktoonlastega - Cthonians; burrowers (uuristajad?)- nii nimet. noid Cthulhu elukaid maasügavustes).
Romaanil on nii palju puudusi, et kui nad kõik üles lugeda, tuleks hindeks "kaks". Millegipärast ei saa ma seda teha - hoolimata oma nõrkusest ja möödapanekutest romaan meeldis mulle. Pole ju algaja kohta üldse paha.
Lugu käivitub 1969.a. Titus Crow korrespondentsist. Kuulus okultist ja telepaat on midagi välja nuhkinud, tunneb suurt ärevust. Õige pea kutsub ta appi oma sõbra Henri de Marigny, kelle päevikuna romaan ongi edasi antud. Põhja-Inglismaal on üks kaevandus sisse varisenud. Ajalehtedes käsitletakse seda põgusalt, ent Crow haistab hädaohtu. Ta saab kirja varisenud kaevandust uurinud insenerilt, kes kirjeldab, mis seal maa all tegelikult oli.
Seejärel annab Crow Marigny`le lugeda sir Amery Wendy-Smithi kadumise lugu aastast 1933 (ilmnunud Lumley`l ka eraldi jutuna "Cement Surroundings"). Loo on kirja pannud tolle müstiku (samuti kadunuks jäänud) vennapoeg, ent kuna too oli ulmekirjanik, peetakse tänini seda lugu ilukirjanduseks... Crow on avastanud, et ammused sündmused kipuvad korduma. Inglismaal on kergete maavärinate hood, telepaadid saavad murettekitavaid nägemusi, lähenemas on mingi oht.
Insener, kes kaevandust inspekteeris, tõi sealt ära mingid kristallmunad - sellised äärmiselt kummalised. Ka Wendy-Smith leidis Aafrikast sellised... Ja maksis nende Inglismaale toomise eest eluga. Nüüd ähvardab hädaoht Crow`d ja tema sõpra ennast.
Edasi lähebki madin lahti; vähemaks kui sõjaks ei saa seda nimetada. Sekkub Arkhamis, Miskatonicu Ülikooli juures tegutsev Foundation, mis koondab kõrgendatud vastutustundega teadlasi-telepaate, kes juba aastaid Cthulhu minjoone jälitanud ja nende nende vastu julgeolekumeetmied väljatöötanud. Käivitub Suur-Britannia Operastioon, käiku lähevad aatomrelvad jms.
Romaan on meeletult tihe; räägitakse ainult asjast - st. Cthulhust. Vanemad Jumalad on kunagi Maale vangistanud väljaheidetud kurikaelad; neile sisse kodeerinud teatavad blokeeringud - see pole siis maagia, vaid teadus hoopis. Hea idee ju? Crow ja de Marigny jäävad ainult tegutsejateks, mitte inimesteks - nende kujutamisel Lumley mingi kirjandusliku arsenaliga ei hiilga. Õieti juhtuvad sündmused isegi Crow teotsemistest sõltumatult; ega ta mingi kangelaslikkusega silma paistagi.
Crow tõmbleb siia-sinna; uurib vanu käsikirju, peab pikki monolooge. Ahjaa, vahepeal nositakse singivõilebu ja juukase Guinessi õlut. No mingikdi inimlikud jooned.Cthulhu elukate ümbert kipub kogu salapära kaduma... Samas - ei saaks öelda, et polnud põnev. Finaalis pääsevad de Marigny ja Crow ktoonlaste kättemaksu eest, kasutades de Marigny seeniori salapärast kella; nad lihtsalt kaovad kuhugi teise mõõtmesse.
Lovecrafti tekstidest näikse kõige rohkem olevat seoseid Innsmouthiga - kohati kirjeldatakse kunagisi sündmusi seal üsna detailselt.
Jäägu avansina hindeks "neli".
Romaanil on nii palju puudusi, et kui nad kõik üles lugeda, tuleks hindeks "kaks". Millegipärast ei saa ma seda teha - hoolimata oma nõrkusest ja möödapanekutest romaan meeldis mulle. Pole ju algaja kohta üldse paha.
Lugu käivitub 1969.a. Titus Crow korrespondentsist. Kuulus okultist ja telepaat on midagi välja nuhkinud, tunneb suurt ärevust. Õige pea kutsub ta appi oma sõbra Henri de Marigny, kelle päevikuna romaan ongi edasi antud. Põhja-Inglismaal on üks kaevandus sisse varisenud. Ajalehtedes käsitletakse seda põgusalt, ent Crow haistab hädaohtu. Ta saab kirja varisenud kaevandust uurinud insenerilt, kes kirjeldab, mis seal maa all tegelikult oli.
Seejärel annab Crow Marigny`le lugeda sir Amery Wendy-Smithi kadumise lugu aastast 1933 (ilmnunud Lumley`l ka eraldi jutuna "Cement Surroundings"). Loo on kirja pannud tolle müstiku (samuti kadunuks jäänud) vennapoeg, ent kuna too oli ulmekirjanik, peetakse tänini seda lugu ilukirjanduseks... Crow on avastanud, et ammused sündmused kipuvad korduma. Inglismaal on kergete maavärinate hood, telepaadid saavad murettekitavaid nägemusi, lähenemas on mingi oht.
Insener, kes kaevandust inspekteeris, tõi sealt ära mingid kristallmunad - sellised äärmiselt kummalised. Ka Wendy-Smith leidis Aafrikast sellised... Ja maksis nende Inglismaale toomise eest eluga. Nüüd ähvardab hädaoht Crow`d ja tema sõpra ennast.
Edasi lähebki madin lahti; vähemaks kui sõjaks ei saa seda nimetada. Sekkub Arkhamis, Miskatonicu Ülikooli juures tegutsev Foundation, mis koondab kõrgendatud vastutustundega teadlasi-telepaate, kes juba aastaid Cthulhu minjoone jälitanud ja nende nende vastu julgeolekumeetmied väljatöötanud. Käivitub Suur-Britannia Operastioon, käiku lähevad aatomrelvad jms.
Romaan on meeletult tihe; räägitakse ainult asjast - st. Cthulhust. Vanemad Jumalad on kunagi Maale vangistanud väljaheidetud kurikaelad; neile sisse kodeerinud teatavad blokeeringud - see pole siis maagia, vaid teadus hoopis. Hea idee ju? Crow ja de Marigny jäävad ainult tegutsejateks, mitte inimesteks - nende kujutamisel Lumley mingi kirjandusliku arsenaliga ei hiilga. Õieti juhtuvad sündmused isegi Crow teotsemistest sõltumatult; ega ta mingi kangelaslikkusega silma paistagi.
Crow tõmbleb siia-sinna; uurib vanu käsikirju, peab pikki monolooge. Ahjaa, vahepeal nositakse singivõilebu ja juukase Guinessi õlut. No mingikdi inimlikud jooned.Cthulhu elukate ümbert kipub kogu salapära kaduma... Samas - ei saaks öelda, et polnud põnev. Finaalis pääsevad de Marigny ja Crow ktoonlaste kättemaksu eest, kasutades de Marigny seeniori salapärast kella; nad lihtsalt kaovad kuhugi teise mõõtmesse.
Lovecrafti tekstidest näikse kõige rohkem olevat seoseid Innsmouthiga - kohati kirjeldatakse kunagisi sündmusi seal üsna detailselt.
Jäägu avansina hindeks "neli".