Jutustus on kirjutatud juba 1967 ja hilisemate avaldamiste eelselt iga korda veidi kohendatud. Väga mõjustatud Lovecrafti stiilist ja kirjutamisvõtetest. Ehk nagu kirjanik ise ütleb - hommaazh. Ka jutu algus on nö traditsiooniline - peategelane alustab oma jutustust hullumajas. Teda kahtlustakse oma venna mõrvas, ent seletusena toodud lugu paneb õiguskaitseorganid mehe süüdivuses kahtlema.
Jutt on kahest vennast siis. Üks neist on vastuvõtlik võigastele ja võõrastele unedele (tuntud võte ju Cthulhu sarjas!). Oma unede mõjul ta haigestub ja hakkab kokku otsima raamatuid, mis Cthulhust kõnelevad, sealjuures ihaleb eriliselt Necronomiconi, sest tuntud Feery raamat “Märkmeid Necronomiconist” sisaldab ju nii vähe...
Lühidalt, vend Julian haigestub üha raskemalt, sonib, et “nad tõusevad, nad valmistuavad...Othuumi auks ja kuulsuseks” jne. Ent korraga saab mees äkitselt ja ootamatult terveks. Ja hakkab kandma väga tumediad prille, päevavalgus häirivat teda. Peategelane on mures, ent laseb vennal rahulikult keldris oma okultsete teadustega tegeleda.
Et mitte pikalt lobiseda, öelgem otse välja, et merepõhja alla vangistatud Iidsed saadavad õnnetule Julianile oma nägemusi ja tegutsevad tema kaudu oma eesmärkide saavutamiseks. Aegupidi hakkab ka lugu jutustav vend asjades selgusele jõudma, et traagilise lõpplahenduse vältimiseks on muidugi hilja.
Jutustus on omamoodi sissejuhatuseks Titus Crow esimesele romaanile “The Burrowers Beneaths”. Mõlemas tekstis uuritakse 1933.aastal kadunuks jäänud sir Amery Wendy-Smithi käsikirju ja Crow romaani alguseks on Surtsey saar merest juba tõusnud... Tegelikult see viimane ongi selline muhe võte, mis jutule "nelja" välja teenib. 1963.aastal tõusis Islandi lähedal merest tõepoolest Surtsey saar - arvatakse, et veealiuse vulkaanipurske tagajärjel. Mine sa tea...
Hindeks on siiski nõrgapoolne “neli”. Kohati kipub tekst liiga venima ja on tunda teatavat kopeerimishimu, et Lovecrafti stiili järele aimata. Aga pole halb jutt.
Jutt on kahest vennast siis. Üks neist on vastuvõtlik võigastele ja võõrastele unedele (tuntud võte ju Cthulhu sarjas!). Oma unede mõjul ta haigestub ja hakkab kokku otsima raamatuid, mis Cthulhust kõnelevad, sealjuures ihaleb eriliselt Necronomiconi, sest tuntud Feery raamat “Märkmeid Necronomiconist” sisaldab ju nii vähe...
Lühidalt, vend Julian haigestub üha raskemalt, sonib, et “nad tõusevad, nad valmistuavad...Othuumi auks ja kuulsuseks” jne. Ent korraga saab mees äkitselt ja ootamatult terveks. Ja hakkab kandma väga tumediad prille, päevavalgus häirivat teda. Peategelane on mures, ent laseb vennal rahulikult keldris oma okultsete teadustega tegeleda.
Et mitte pikalt lobiseda, öelgem otse välja, et merepõhja alla vangistatud Iidsed saadavad õnnetule Julianile oma nägemusi ja tegutsevad tema kaudu oma eesmärkide saavutamiseks. Aegupidi hakkab ka lugu jutustav vend asjades selgusele jõudma, et traagilise lõpplahenduse vältimiseks on muidugi hilja.
Jutustus on omamoodi sissejuhatuseks Titus Crow esimesele romaanile “The Burrowers Beneaths”. Mõlemas tekstis uuritakse 1933.aastal kadunuks jäänud sir Amery Wendy-Smithi käsikirju ja Crow romaani alguseks on Surtsey saar merest juba tõusnud... Tegelikult see viimane ongi selline muhe võte, mis jutule "nelja" välja teenib. 1963.aastal tõusis Islandi lähedal merest tõepoolest Surtsey saar - arvatakse, et veealiuse vulkaanipurske tagajärjel. Mine sa tea...
Hindeks on siiski nõrgapoolne “neli”. Kohati kipub tekst liiga venima ja on tunda teatavat kopeerimishimu, et Lovecrafti stiili järele aimata. Aga pole halb jutt.