Kui see jutustus oli “F&SF” ilmunud, helistas Charles L.Grant üle ookeani Lumley’le ja ütles: “Wow, what a story!” Ka kirjanik ise tundis, et nüüd on ta millegi tõeliselt vingega maha saanud.
Minu jaoks oli see ka tõestus, et Lumley on tõepoolest hea kirjanik...mitte ainult õuduskirjanik. Ja mitte ainult sellepärast, et Kreeka saarekolgas, kus lugu toimub, lugeja silme ees elama hakkab - niivõrd värvikalt ja nauditavalt on õhustik edasi antud - vaid ka seepärast, et kuidagi mõnusalt ridade vahele jääb palju. 1988.aastaks oli Lumley’st saanud juba tõesti küps kirjanik, kes oskas faabulaga mängiga ja kõike varuks olevat paraja tempo ja vaheaegadega mängu tuua. Varasemad tekstid on tal liiga lihtsad.
Lugu on antud ühe inglase meenutusena. Ja meenutab ta hetkel, mil tema naine jõulude ajal postist turismibroshüüri leiab. Ilmselt reklaamitakse selles sedasama saart, kus nad omad õudused üle elasid - Makelost.
Jutt siis sellest, et poleks iial aimata osanud, mida nad Makeloselt eest leiavad ja alguses ei ennustanud miski, et idüll luupainajaks kujuneb. Turismilugu. Autorile lihtne zhanrivõte - pole midagi, mida tagasivaadetena tuua - kõik avaneb lugeja silme ees samuti, nagu tegelaste ees. Abielupaar niisiis peatub ühes mereäärses villas. Mees, kes neid sinna toimetab, edastab küll vigases inglise keeles hoiatuse, et sealset vett ei maksa juua ega midagi sealsest veest püütust süüa. Esimene kokkupuude õudusega on mehel siis, kui ta vee all kalastab. Veel elusa kala küljes on mingid imepisikesed krabilaadsed parasiidid... Millegipärast pole ka villa kanalisatsiooni äravoolutorud võrkudega kaetud.
Üsna kiiresti hakkavad sündmused arenema. Suuresti on selles süüdi ka majaperemees Dimitrios. Lugu läheb üsna võikaks, ent see jääb hea õudusmaitse piiridesse. Mõneti üsna tüüpiline Lumley’le, sest väga paljud tema kurielukad nii lühijuttudes, kui romaanides on seotud veega - tulevad vee alt. Tea, kas mõni noorusea üleelamus?
Minu jaoks oli see ka tõestus, et Lumley on tõepoolest hea kirjanik...mitte ainult õuduskirjanik. Ja mitte ainult sellepärast, et Kreeka saarekolgas, kus lugu toimub, lugeja silme ees elama hakkab - niivõrd värvikalt ja nauditavalt on õhustik edasi antud - vaid ka seepärast, et kuidagi mõnusalt ridade vahele jääb palju. 1988.aastaks oli Lumley’st saanud juba tõesti küps kirjanik, kes oskas faabulaga mängiga ja kõike varuks olevat paraja tempo ja vaheaegadega mängu tuua. Varasemad tekstid on tal liiga lihtsad.
Lugu on antud ühe inglase meenutusena. Ja meenutab ta hetkel, mil tema naine jõulude ajal postist turismibroshüüri leiab. Ilmselt reklaamitakse selles sedasama saart, kus nad omad õudused üle elasid - Makelost.
Jutt siis sellest, et poleks iial aimata osanud, mida nad Makeloselt eest leiavad ja alguses ei ennustanud miski, et idüll luupainajaks kujuneb. Turismilugu. Autorile lihtne zhanrivõte - pole midagi, mida tagasivaadetena tuua - kõik avaneb lugeja silme ees samuti, nagu tegelaste ees. Abielupaar niisiis peatub ühes mereäärses villas. Mees, kes neid sinna toimetab, edastab küll vigases inglise keeles hoiatuse, et sealset vett ei maksa juua ega midagi sealsest veest püütust süüa. Esimene kokkupuude õudusega on mehel siis, kui ta vee all kalastab. Veel elusa kala küljes on mingid imepisikesed krabilaadsed parasiidid... Millegipärast pole ka villa kanalisatsiooni äravoolutorud võrkudega kaetud.
Üsna kiiresti hakkavad sündmused arenema. Suuresti on selles süüdi ka majaperemees Dimitrios. Lugu läheb üsna võikaks, ent see jääb hea õudusmaitse piiridesse. Mõneti üsna tüüpiline Lumley’le, sest väga paljud tema kurielukad nii lühijuttudes, kui romaanides on seotud veega - tulevad vee alt. Tea, kas mõni noorusea üleelamus?