Kui tuleb tahtmine lugeda head ja klassikalist õudust - ja pole soovi sattuda kõrgkirjandust immiteeriva eputava haleõuduse otsa (Pandora station jpt) - tuleks proovida just Lovecrafti või Lumleyt, või ehk siis Barkerit. Oh, muidugi on ka palju teisi... Aga need on nagu kõige kindlam valik.
Õuduskirjandus on palju arenenud, muutunud. Paraku omandanud sotsiaalse mõõtme... Terava sotsiaalse sisuga hämarulmelist literatuuritsevat õuduse pähe pakutavat urban fantasy`t kohtab tänapä sagedamalt, kui teraskirstust väljaronivat koera ja konna vahepealset ilget ja vastikut olendit, kes ärkab siis, mil tema perenaise muumial - viimasel Cthulhu preestrinnal - keegi käest võtab ja midagi soovib... Toimuks see muidugi kusagil pimedas krüptis, varemetes. Antud juhul Ungaris.
Vaevalt sõjaväelasest Lumley 1980.aastaks ise Ungaris (pikemalt) käinud oli; selleski jutus jääb olustik pikem tapeedi tasemele - koduse Kreeka oskab Lumley raamatutes palju rohkem elama panna - ja tundub, et Ungari oli valitud lihtsalt seepärast, et on keskmisele inglise lugejala kauge, salapärane ja müstiline paik.
Jutus satuvad donzhuaanist mees ja tema pruut ühte maahotelli. Teel näevad põnevaid kirikuvaremeid. Küsivad kõrtsmikult, too ei soovi sellest eriti rääkida, kuid keelitab sinna mitte minema. Aga ikka lähevad. Polegi kiriku- vaid hoopis templivaremed, nagu seletab neurootiline valvur - selline muldvana ja poolhull ätt. Võib arvata, et vanust tal üle mitme saja aasta. Hirmunu paarile näidatakse raamatukogu - ja-jah, seal on ka Necronomicon ja viimase presstrinna muumiat. Tulite vaatama, siis vaadake! Ätt nõuab, et mees vana kombe kohaselt ka midagi sooviks. Et seal kiiremini minema saada, mees teebki nii.
Nad pagevad sellest jubedast kohast ja üritavad rahuneda. Õhtul on küla peal pidu, mees laseb naisel uinuda; ning läheb jahtima mõnd romantilist seiklust.
Lihtne, pretensioonitu, mõnus ja õudne lugu. Hinne vast sõltuvalt valulävist ja sellest, kas lõpustseen hakkab tööle. Minu puhul hakkas.
Õuduskirjandus on palju arenenud, muutunud. Paraku omandanud sotsiaalse mõõtme... Terava sotsiaalse sisuga hämarulmelist literatuuritsevat õuduse pähe pakutavat urban fantasy`t kohtab tänapä sagedamalt, kui teraskirstust väljaronivat koera ja konna vahepealset ilget ja vastikut olendit, kes ärkab siis, mil tema perenaise muumial - viimasel Cthulhu preestrinnal - keegi käest võtab ja midagi soovib... Toimuks see muidugi kusagil pimedas krüptis, varemetes. Antud juhul Ungaris.
Vaevalt sõjaväelasest Lumley 1980.aastaks ise Ungaris (pikemalt) käinud oli; selleski jutus jääb olustik pikem tapeedi tasemele - koduse Kreeka oskab Lumley raamatutes palju rohkem elama panna - ja tundub, et Ungari oli valitud lihtsalt seepärast, et on keskmisele inglise lugejala kauge, salapärane ja müstiline paik.
Jutus satuvad donzhuaanist mees ja tema pruut ühte maahotelli. Teel näevad põnevaid kirikuvaremeid. Küsivad kõrtsmikult, too ei soovi sellest eriti rääkida, kuid keelitab sinna mitte minema. Aga ikka lähevad. Polegi kiriku- vaid hoopis templivaremed, nagu seletab neurootiline valvur - selline muldvana ja poolhull ätt. Võib arvata, et vanust tal üle mitme saja aasta. Hirmunu paarile näidatakse raamatukogu - ja-jah, seal on ka Necronomicon ja viimase presstrinna muumiat. Tulite vaatama, siis vaadake! Ätt nõuab, et mees vana kombe kohaselt ka midagi sooviks. Et seal kiiremini minema saada, mees teebki nii.
Nad pagevad sellest jubedast kohast ja üritavad rahuneda. Õhtul on küla peal pidu, mees laseb naisel uinuda; ning läheb jahtima mõnd romantilist seiklust.
Lihtne, pretensioonitu, mõnus ja õudne lugu. Hinne vast sõltuvalt valulävist ja sellest, kas lõpustseen hakkab tööle. Minu puhul hakkas.