Brian Lumley jutukogu koondab tema enda sõnade järgi 25 aastase kirjutamisperioodi neid tekste, millised säilitamist väärivad. Sisse pole mahtunud tsüklitesse jagunevad lood, mis seetõttu ei sobinud. Enam siiski romaanikirjanikuna tuntud Lumley lühiproosa kannatab samade puuduste käes ja esitleb samu vooruseid, mis tema pikemad tekstidki.
Kogumikus 6 jutustust, 1 lühiromaan ja 6 lühijuttu; neist 5 tegelevad Cthulhu mütoloogiaga, mis oligi (varasema) Lumley leivanumber. Cthulhu ainelised lood, lisaks kaks pikemat asja “The Luststone” ja “The Sun, the Sea...”, annavadki tegelikult kogumiku põhitooni ja maitse. Ülejäänud ja lühemad tekstid on suhteliselt korralikud, ent sellised, mida iga kirjanik aegajalt mõne pähakaranud idee najal teeb ja mis tema loomingus erilist verstaposti ei kujuta. Aga tõsisemate asjade vahel mördina on täiesti omal kohal.
Lumley hakkas kirjutama 60-te teisel poolel, mil teenis veel Briti sõjaväepolitseis. Ja hakkas kirjutama just nimelt Lovecrafti ja teiste õuduskirjanike lugude õhutusel. Hakkas kirjutama stiilipugast õudust. Esimest kümnekonna aasta perioodi hindabki kirjanik praegu õpiajana... Aga nüüd müüvad tema (peamiselt Necroscope’i) romaanid kahel pool ookeani ennast bestselleriteks.
Niisiis, Lumley on õuduskirjanik ja tema eesmärk, nagu ta kogumiku eessõnas ise ütleb: “was always and only to entertain - albeit in a cold, shivery, gasping sort of way. Sestap ei maksa siit otsida kõrgkirjanduslikke passaate ega postmodernistlikke puhanguid. Jah, tihti on puudu karakteriseeritus ja inimsuhteid - eriti kui viimased asjasse ei puutu. Aga Lumley kirjutabki ainult ASJAST. Lumley ei tooda samuti hirmukirjandust (mille alla ma looksin lood maniakkidest) ega tondijutte. Mõjutused on Lovecraftilt ja “Weird Tales’ist” mitte M.R: Jamesilt ega inglise ghost story tradistioonidest. Ka vampiristika on üks Lumley meeliszhanre, kuid selleainelised lood on koondatud tema viimasesse kogumikku “The Coven of Vampires”.
Soovitaks “The Second Wich and Other Exhaliations” lugeda sel, kes Lumley Cthulhu käsitluse vastusügavamat huvi tunnevad. Ja siis asuda Titus Crow sarja kallale. Kaks kogumiku juttu ongi Titus Crow tekstid ja annavad üsna hea ettekujutuse too inglise müstiku ja okultisti teotsemistest.
Hindeks on “viis”. Ja just seepärast, et paremad tekstid on väga head ja neile vahele topitud lühemad ja nõrgemad lood on tõesti ainult vahepalad, mis siiski aitavad sellest tänapäeva ühe tugevama õuduskirjaniku loomingust panoraamsemat pilti saada.
Kogumikus 6 jutustust, 1 lühiromaan ja 6 lühijuttu; neist 5 tegelevad Cthulhu mütoloogiaga, mis oligi (varasema) Lumley leivanumber. Cthulhu ainelised lood, lisaks kaks pikemat asja “The Luststone” ja “The Sun, the Sea...”, annavadki tegelikult kogumiku põhitooni ja maitse. Ülejäänud ja lühemad tekstid on suhteliselt korralikud, ent sellised, mida iga kirjanik aegajalt mõne pähakaranud idee najal teeb ja mis tema loomingus erilist verstaposti ei kujuta. Aga tõsisemate asjade vahel mördina on täiesti omal kohal.
Lumley hakkas kirjutama 60-te teisel poolel, mil teenis veel Briti sõjaväepolitseis. Ja hakkas kirjutama just nimelt Lovecrafti ja teiste õuduskirjanike lugude õhutusel. Hakkas kirjutama stiilipugast õudust. Esimest kümnekonna aasta perioodi hindabki kirjanik praegu õpiajana... Aga nüüd müüvad tema (peamiselt Necroscope’i) romaanid kahel pool ookeani ennast bestselleriteks.
Niisiis, Lumley on õuduskirjanik ja tema eesmärk, nagu ta kogumiku eessõnas ise ütleb: “was always and only to entertain - albeit in a cold, shivery, gasping sort of way. Sestap ei maksa siit otsida kõrgkirjanduslikke passaate ega postmodernistlikke puhanguid. Jah, tihti on puudu karakteriseeritus ja inimsuhteid - eriti kui viimased asjasse ei puutu. Aga Lumley kirjutabki ainult ASJAST. Lumley ei tooda samuti hirmukirjandust (mille alla ma looksin lood maniakkidest) ega tondijutte. Mõjutused on Lovecraftilt ja “Weird Tales’ist” mitte M.R: Jamesilt ega inglise ghost story tradistioonidest. Ka vampiristika on üks Lumley meeliszhanre, kuid selleainelised lood on koondatud tema viimasesse kogumikku “The Coven of Vampires”.
Soovitaks “The Second Wich and Other Exhaliations” lugeda sel, kes Lumley Cthulhu käsitluse vastusügavamat huvi tunnevad. Ja siis asuda Titus Crow sarja kallale. Kaks kogumiku juttu ongi Titus Crow tekstid ja annavad üsna hea ettekujutuse too inglise müstiku ja okultisti teotsemistest.
Hindeks on “viis”. Ja just seepärast, et paremad tekstid on väga head ja neile vahele topitud lühemad ja nõrgemad lood on tõesti ainult vahepalad, mis siiski aitavad sellest tänapäeva ühe tugevama õuduskirjaniku loomingust panoraamsemat pilti saada.