Võib muidugi mõista, miks lugu Nebula sai. Keskaegse Firenze settingut on oskuslikult kasutatud, Leonardo tegelaskuju on juba iseenesest põnev ning avaraid võimalusi pakkuv, intriig hästi püsti pandud, psühholoogilist insighti, ekskursse alateadvusse ja unenägusid nö. sügavuse lisamiseks veel pealekauba. Aga ei saa järjekordselt jätta imestamata Nebula-jagajate kirjanduslike eelistuste üle. Danni tekst on küll ladus lugeda, kuid meenutab kohati püüdlikku koolilapse kirjandit - tihti kohtab lõike/üleminekuid, mis liigitub niisama jutustamiseks, mitte heaks kirjanduseks. Kellel stiilitunnetus olemas, saab lugedes aru. Ja eriti lõpupoole hakkab dramaatika kunstlikku maitset omandama. Nö. kunstitaotluslikult õhku rippuma jäetud lõpust ma parem ei räägigi - see tundub olevat viimasel ajal angloameerika ulme «kõvade tegijate» ainuke abivahend originaalsete lahenduste põua vastu...
Kõigele vaatamata ei olnud teksti paha lugeda, nii et alla nelja ei näe võimalust anda. Aga maakeelde tõlkima «Da Vincit» minu käsi küll ei tõuseks.