Ühes New Yorgi reklaamibüroos kujundaja tiksuv Simon Morley kutsutakse osalema ülisalajasse USA valitsusega seotud projekti. Mees nõustub ja saab teada, et tegemist on ajarännukatsetega. Vaevalt see kellegi jaoks raamatu ära rikub, kui ütlen ette, et ajareis ka õnnestub ja Simon jõuab 1970ndatest 1880ndatesse aastatesse.
Mul ei ole vähimatki mälestust, kuidas see raamat mu lugemist ootavate raamatute nimekirja on sattunud, aga nüüd, kus ta on loetud, kinnitan, et ta oli ta seal hea põhjusega.
Sellest raamatust õhkub inimlikkust ja soojust (mitte et ulmekatelt seda oodataks). Tegelased käituvad üldjuhul nagu päris inimesed. Näiteks kui Simon räägib oma tüdrukule, mis projekti ta sattunud on, siis annab ta sellest ausalt teada ka oma tööandjale. Ja ülemused ei saada seepeale neid jälitama killerite jõuku, vaid tutvustavad neiule kuti tööpaika ja paluvad lihtsalt saladuse hoidmist.
Finney kirjutab mõnuga lahti asjad, millest tavaline seiklusi täis topitud ulmekas kahe leheküljega üle libiseb. Sellised nükked panevad raamatu elama. Näiteks ajarännuks ettevalmistamine ja selle toimimismehhanism. Ma saan aru küll, et see on jabur, aga mitte jaburam kui elektrist särisevad ja paukuvad kapid ja see on kirjutatud usutavaks.
Eriti armas on Morley esimene reis minevikku. Ta ei satu seal pealtpööritavate seikluste ja tagaajamiste keerisesse a la „Tagasi tulevikku“. Selle asemel ahmib ta seda, mis ajarännu puhul on tõeline ime – saja aasta tagune linn, mida seni on võimalik olnud vaid aimata fotodelt kirjasõnast, ärkab äkki päriselt ellu. Päris pika osa raamatust Morley naudibki ajastute erinevust, aga siis, kui see dickens hakkab juba ära tüütama, läheb ka mölluks.
Mul ei ole vähimatki mälestust, kuidas see raamat mu lugemist ootavate raamatute nimekirja on sattunud, aga nüüd, kus ta on loetud, kinnitan, et ta oli ta seal hea põhjusega.
Sellest raamatust õhkub inimlikkust ja soojust (mitte et ulmekatelt seda oodataks). Tegelased käituvad üldjuhul nagu päris inimesed. Näiteks kui Simon räägib oma tüdrukule, mis projekti ta sattunud on, siis annab ta sellest ausalt teada ka oma tööandjale. Ja ülemused ei saada seepeale neid jälitama killerite jõuku, vaid tutvustavad neiule kuti tööpaika ja paluvad lihtsalt saladuse hoidmist.
Finney kirjutab mõnuga lahti asjad, millest tavaline seiklusi täis topitud ulmekas kahe leheküljega üle libiseb. Sellised nükked panevad raamatu elama. Näiteks ajarännuks ettevalmistamine ja selle toimimismehhanism. Ma saan aru küll, et see on jabur, aga mitte jaburam kui elektrist särisevad ja paukuvad kapid ja see on kirjutatud usutavaks.
Eriti armas on Morley esimene reis minevikku. Ta ei satu seal pealtpööritavate seikluste ja tagaajamiste keerisesse a la „Tagasi tulevikku“. Selle asemel ahmib ta seda, mis ajarännu puhul on tõeline ime – saja aasta tagune linn, mida seni on võimalik olnud vaid aimata fotodelt kirjasõnast, ärkab äkki päriselt ellu. Päris pika osa raamatust Morley naudibki ajastute erinevust, aga siis, kui see dickens hakkab juba ära tüütama, läheb ka mölluks.
Eks seal oli muidugi ebaloogilisusi, aga neelan need alla ja võtan paratamatusena – ikkagi ajarännuromaan. Sellist vist pole võimalikki lõpuni loogiliselt kirja panna. Paar panin raamatu igavuse pärast kinni, aga valdavalt saatis mind seda lugedes mõnus õnnetunne.